Rain

Esimene hoog möödas, 17. august 2021

Esmaspäeva õhtul, kui keeluaeg lõppes, sättisin ennast loomuikult jõe äärde. Aga entusiasm oli kuhugi kadunud ja laskumine sai ette võetud pigem kohusetundest – et kuidas sa jätad minemata.

Lantidest sai jässe-edi-jässe kõrvale päeval Rovaniemist ostetud jan. 25 tugrikut maksev varandus. Eelmiste janidega pole ma midagi saanud, aga üks soomlane nopib sellistega pidevalt.

Poolteist tiiru mökki alt rootsi kivini. Poolteist sellepärast, et teisel tiirul haabade rajoonist väljudes, oskasin kolm liini sassi ajada ja nii tulin maha ära. Kella üheksa paiku juba. Vabandus sasi näol oli varnast võtta 🙂

Lõhevõtte ei saanud, aga üllatusesinejatena kargasid keset suuremat voolu kaks ahvenat otsa. Üks edi, teine punase jässe peale. Tavaliselt sellistes kohtades ikka harjus ründab.

Veetemperatuur on ilma jahenedes kolinal kukkuma hakanud. Eile oli veel 17, nüüd 14. Veetase on uuesti langema hakanud.

Teisipäeva hommik polnud esmaspäeva õhtust sugugi targem. Kell kaheksa ajasin jalad alla ja tegin hommikuse tiiru. Nagu ikka samal trassil, mis juba harjumuseks saanud.

Üritan kogu aeg pihta saada sellele linnusitakivi tsooni püügile. Juho seal pidevalt ametis on, eile noppisid ühed soomlased sealt väiksema emase. Mulle see tsoon aga kuidagi ei istu. Olen proovinud iga jumalat pidi seda sõita. Aeglaselt ja kiirelt. Rohkem risti, rohkem sikk-sakke tehes. Otse ja pause teinud. Vasakult paremale ja vastupidi. No ei toimi. Vaid üks võtt on siiamaani sealt tulnud; nüüd sain hommikul teise; seal kus sügavam 2.5 meetrine vagu kerkib 1.5 peale. Otsa ei jäänud. Ediga varustatud ritva “võpatati”.

Teine tiir sai tehtud keskpäeval. Seekord Tupo jõe suudmest alla tulles ja läbi Tarvi lemmikaugu. Edasi juba tavaline trass. Ei märkigi kalast. Päike küpsetas ja põhja tuul jahutas. Pikalt ei olnud ja tulin maha ära.

Päeval sai tegeletud oma varude üle vaatamise ja lõhe marja valmistamisega. Juho oli oma eile õhtul saadud 11.3 kilose lõhe marja meile toonud. Seda oli siis tervelt 2.4 kilo! Pool tegin ära ja nii ootab külmkapis ca 2 kilo marja (eile sai ka pisut tehtud) ära söömist.

Sügavkülma varud on ka juba sellised, et külmakastid, milles nood peaksid koju kaasa tulema, on hetkeseisuga täis. Võin ju ühe kasti juurde osta, aga siis ei mahu laps autosse ära. Või siiski:-) Seega kala, kui peaks tulema, rohkem poleks vaja ära võtta ja tuleks tagasi lasta. Variant on ka põhjalätlastele, kes nädala lõpus tulevad, kala külma panna. Püügile minemata ju ka ei jäta sellises kohas.

Õhtul tegin ekskursiooni. Kuna maru palju on üle naabrid minu lõiku sõitma hakanud ja need on mingid suuremad aerutajad, tiksudes pikalt ühe koha peal, otsustasin kulgeda allapoole. Ka kärestikest allapoole oma kivi piiluma. Vesi on küll jälle langemas ja seal püüda pole ilmselt võimalik, aga uudishimu ei andnud asu.

Kulgemine kärestike lõpuni ei pakkunud mingit võttu ega kala hüpet. Peale kärestikke tõmbasin siis paadi nina soome randa ja tiksusin vaikselt madala peal kalda äärde. Vett, millest landid pidid üle saama oli nii 20 cm. Seejärel anti vähekene juurde ja sattusin lausa poolemeetrisesse vakku.

Madala veega oleks tegelikult maru õpetlik kulgeda oma trassid läbi. Avastasin näiteks, et enne kivi on üks rant ristipidi, mille järel päris kenake “auk”. Hetke veetasemega tundus isegi üle meetri olevat. Kivist paarkümmend meetrit enne ja jõe keskpoole samuti üks auk. Ja kaldäär on mõnes kohas ikka selline, kus pea kaks meetrit vett veel all.

Kogu trassi peale on päris mitmeid korralikke kivisid, mis tavalise veega üldse välja ei paista. Minu kiviga lõppes see huvitav maastik ära ja peale seda läks täiesti madalaks.

Tagasitulek mootoriga võttis ikka aega. Aga vahetult päikeseloojangu ajaks jõudsin mökki alla tagasi ja tegin siis veel kiire pool tundi tavalisel trassil. Ei saanud võttu. Ju siis polnud minu päev.

Nüüd lubab kolm päeva sadu. Alustuseks tuult ka, millega peale ei saa minnagi. Saab näha, mis see veetase teeb selle peale.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply