Rain

Jõulutuur 2020

Iga-aastane jõulutuuri aeg jõudis kätte. Vahepealne soe ilm meid ei seganud, sest kogenud kalahuntidena teadsime, et Haanjas on alati jääd. Vahel isegi Jaanipäeva paiku, asi see siis detsembris vett kinni külmetada pole. Luureandmed pole teatavasti kunagi liiga täpsed ja nii olime plaanide tegemisel ettevaatlikud. Eeltingimusi oli päris palju. Järv või veekogu oleks pidanud kindlasti olema kõrgmäestiku ligidal, soovitavalt piklik, kitsas ja vooluta. Need olid siis jääpaksuse eeldusest lähtuvad kriteeriumid. Lisaks veel muud nn Tõnu tingimused. Näiteks kalade liigikus. Ja see, et enne pole seal käinud. Ning loomulikult mustmiljon muud tingimust, mida teadis ainult Tõnu.

Igatahes oli meie plaan hommikul selge – lõunasse. Ja nii me pühapäeva varahommikul autosse istusime. Kolmekesi – Tõnu, Urmas ja mina – sest meie neljas plaaniline liige ehk nõrgim lüli Ain andis alla jõululauas ülesöömisest tingitud väsimusele. Ohh need tänapäeva noored… Kell kuus oli äratus ja pool tundi hiljem startis CX5 Põhja-Läti suunas. Urmas roolis.
Väljas kenake talveilm koos väikese tuisuga. Nagu päris talv kohe. Isegi teel oli lumekirme peal. Urmas harjus tasapisi võõras roolis olemisega ja saime peale Pärnut korralikuma hoo üles, nii et enne kella kümmet parkisime hoolimata korduvatest kitsede ettehüppamise katsetest, Aheru järve RMK parklasse. Kuigi meie strateeg oli valinud oma arust kitsa ja väikese kindlalt jäätuva veekogu, osutus tegelikkuses see hoopis päris suureks 234 hektariliseks järveks. Ja oli too tõesti suur.
Esimeseks võtsime ette olukorra kontrolli. Jäätuur kaasa ja jääkaant koputama. Esimese koputamise tagajärjel vesi vastas. Pekkis? Aga ei, selgus et tegemist oli mitmetahulise jääkogumiga. Paar sentimeetrit jääd ja seejärel sama laia veekihi all juba tugevam 6-7 sentimeetrit jääd. Kandis ja kenasti, kuigi esimene jääkiht igal sammul pragises, hoolimata sellest see kordagi ei vajunud. Järgmisena juba varustus kaasa ja püüdma.
Väljas alustuseks päris idüllilised püügiolud. Päike kerkis taamal kõrgemale, tuul oli pea olematu, paar külmakraadi ja lumi lõid meeleoluka talvepildi. Nautisime seda kuniks seda jagus. Nii umbes paari tunni pärast keeras pilvkate päikesele ette ja keris korraliku kagutuule üles.

Järv suur ja lai ning meile tundmatu. Liikide järgi pidavat seal kõike olema, isegi koha ja angerjat. Alustasime sealt samast kaldast ja liikusime vaikselt erinevates suundades laiali. Esimese kala, hiiglasliku ahvenamaimu, sai Tõnu. Õnneks oli Urmas vaid viis minuti varem püügireeglid paika pannud – loeb vaid saadud suurim kala … ja nii viskas Tõnn kala jääle. Võtsin siis ripakile jäetud maimu ära ja panin selle unna otsa. Küsisin ka veel igaks juhuks viisakalt, et ega Sa ju ei taha…
Panin siis unna roo äärde likku ja veerand tundi hiljem kerkis lipuke. Hiilisin tasakesi ligi ja jäin unna juurde ootele. Minutike hiljem pani pool endalt tamiili maha kerima. Haakisin ära ja peale “korraliku” madistamist sain haugi kaldale. Täppismõõtmine tuvastas 46 cm. Kus siis järsku üks mees ärkas, et see tema kala – saadud tema püütud söödaga. Seda plaati käiati terve päev läbi. Urmas samal ajal ajas aga kalale küüned taha ja pistis oma kotti ära. Tehtud.
Mingi aeg peale seda sain umbes viieteistkümnendalt augult ka oma kirbupüügile käe valgeks ning unnad vette leotatud. Kamba peale kuus unna lõpuks kõrkjaid piiras.

Enne lõunat saabunud pilvkate pani aga ahvenapunnidel suu lukku ja nii vajusime rohkem järve peale laiali. Iga üks ise suunas. Tolku sellest muidugi polnud, sest sisuliselt saimegi me võtte vaid paarilt augult. Ja oleks siis kalal suurust olnud. Vaid punnahvenad.

Päeva parim võtt juhtus aga väga kentsakal kombel. Ühel hetkel eemal üks unnalipp kerkis. Viskasin oma kirbuõnge jääaugu kõrvale ja tormasin ummisjalu sada meetrit eemal oleva unna juurde. Viimased sammud tegin pisut vaiksemalt ja jäin lipu juurde ootele. Passisin paar minuti ilma, et midagi oleks juhtunud. Kontrollisin siis unna ära, sel polnud juppigi tamiili maha keritud ja panin tolle tagasi likku. Läksin siis vana püügiaugu juurde tagasi ja…. õng kadunud. Mõtlesin  alustuseks, et vale augu juurest vaatasin ja käisin teised ka läbi. Kadunud, mis kadunud. Keegi oli selle auku ära vedanud.

Pealelõuna möödus üsna igavalt. Õhtust võttu ei tulnudki. Ühtegi unnalippu rohkem ka ei kerkinud. Mõned ahvenapunnid ja ühe särje Tõnu veel  meelitas välja. Väidetavalt see särg olla võidukala olnud. Olin jälle mingi reeglimuudatuse maha maganud. No ma ei tea. Need reeglid muutuvad kiiremini kui ilm. Homme juba korralikku marutuult, pea 20 meetrit ja paari külma kraadi juures lubab. Tuleb selline paras ilma trotsimine. Mingil järgmisel järvel.

Teel ööbimiskohta Võrusse üritas Urmas mitu korda kitsesid alla ajada. Ei saanud hakkama. Parimal katsel jäi vast paar meetrit puudu.

Ööbisime Võrus. Alguses tahtsime järve kaldal olevasse pansionaati, aga see oli kinni. Teisena proovisime Kubijasse … see oli välja müüdud. Saad siis aru sellest turumajandusest – ühes samas linnas üks välja müüdud, teine külastajate puudusel (?) kinni. Läksime siis hoopis Ränduri pubi hotelli. Lõppkokkuvõttes oli see vist parim valik üldse. Saime samas pubis mega hea õhtusöögi ja ei saa mainimata jätta et nende shokolaadi-juustukoogile teen ma suurima rõõmuga tasuta reklaami – see lihtsalt oli nii hea. Ja kogu selle asja lisa pluss oli see, et kaks korrust kõrgemal saime horisontaalasendi sisse võtta.

Hommikul oli äratus organiseeritud Urmase poolt. Rahutu hing tormas juba peale seitset dushi alla. Ajasime ennast Tõnuga ka vaikselt üles ja juba kella poole üheksa paiku startisime Kahrila järve poole. Olime seal küll kunagi juba käinud, aga kordamine pidavat tarkuse ema olema.
Järveni linnast vaid 10 kilomeetrit, aga suutsime pea tunnikese kulutada, et jää peale jõuda. Esmalt üritasime ebaõnnestunult vanast kohast läheneda. Seejärel teine katse Hinni kanjoni kaudu. Otse loomulikult oli tegemist tupikteega (hiljem kodus peale sauna kaarti vaadates avastas Tõnu tõsiasja, et see oli üldse järvest eemale läinud, ohh meid opakaid) ja nii vantsisime lõpuks suvalises kohas üle põllu ja jõudsime higistena tõotatud maale.

Jää järvel päris kena, 10+ cm. Vaid kalda äär oli kahtlane, aga kellegi sillalt saime siiski kuiva jalaga peale. Edasi suundusime juba järve põhja poolsesse otsa. Seal kunagi olime juba olnud ja mingeid kohti teadsime.

Kuna väljas oli metsiku kagutuulega ilm, siis tegime esimese puhkepausi tuulevaikse nurga taga. Jahtumiseks. Seal püüdes oli keegi all, aga otsa ei jäänud, ja nii suundusime edasi järve tippu. Väikese jõe alguses olevasse nurka.

Konsultatsioon ühe kohaliku püüdjaga, kes juba ees ootamas, andis teada, et esimese jääga olla saanud 800 grammise ahvena ja eile 1.5 kilose haugi. Kõlas nagu reklaamitrikk, aga otsustasime uskuda ja sättisime ennast samasse tsooni püüdma. Kohalik muidugi lahkus peagi, äkki oli desinformatsiooni meile jagamas?

Püügikoht kõikidele tuultele valla ja seetõttu maru ebamugav. Aga punnahvena leidsime peagi üles ja tunnike hiljem olid unnad kõigil leos. Teised liikusid vaikselt tuulevaiksemale alale, ma jäin esmalt sinna tuule tsooni pidama.

Ahvena punn siit, teine sealt. Mõni särg ka sekka, aga ei miskit huvitavamat. Sättisin unnasid ümber, aga need vaikisid ka jonnakalt. Lõunapaiku tüdinesin vilistavatest iilidest ja kolisin teiste seltsi. Ega seal ka parem ei olnud, kui mitte ilma arvestada.

Lõuna paiku saabus täielik võtu paus. Tõnu küll meelitas ühe poolesajase ahvena välja, aga rohkem lisa ei tulnud. Isegi mitte punnide näol. Hoolimata meie ohtratest puurimistest ja otsimistest.

Kella poole kahe paiku läks järsku paremaks. Ilm küll kehvemaks, sest päike kadus täiega pilve taha. Aga vähemalt midagigi hakkas vee all juhtuma. Esmalt kerkis … unna lipp. Kuni sinnamaani arvasin, et ilmselt on jäätumine nii kiire tempga, et unnad ei tööta. Aga ei.

Kiirel sammul tõttasin lähemale, viimaseid samme juba hiilides. Paar sammu enne jääauku nägin, et ketas keerleb kenasti ja sööstsin koheselt haakima. Otsa jäi. Eilsega võrreldes hoopis mõnusam vastupanu, kuigi kala oli augule suhteliselt lähedal. Peksles teine jääaugu all korralikult, ega tahtnud auku tulla. Lõpuks  avatud haugi lõuad august välja ilmusid. Isegi Tõnu tegi kogemata ohh häälitsuse…

1+ kilone koll maandus jääle, mille Urmas koheselt ära veristas ja pool järve jääd punaseks värvis.

Peale seda muutus ka teiste liikide elu pisut aktiivsemaks. Tõnul oli üks kenama kala ära minek. Ok ok, tegelikult oli see küll minul, sest näitasin Tõnule tema õngega kuidas püüda, kui korraga keegi kopsakam otsas oli ja ära kukkus.

Seejärel mul mitmest august alla saja grammiseid pudinaid. Mõni väiksem mõni suurem. Särg sekka. Tõnul samasugused ja siis mul korraga ühest august korralik kala taga… ja ära kukkus. Krt.

Vahepeal teise kohaliku püüdjaga vestlemas käisin. Tollel üks ahvena punn päeva peale. Rohkem ei miskit. Tegemist oli ikka korraliku vanakooli püüdjaga. Ritv nii nagu vene ajal, tamiil selle peal kahe klambri vahele keerutatav. Jääaugu tegemiseks paras kirves ka veel jää peal vedelemas.

Nokkisime siis oma punne kella kolmeni välja. Peale seda astusime minema.

Kokkuvõttes. Uskumatu, kui suur riik Eesti on. Kui Haanjas on pea 15 cm lund, 10 cm jääd, kuused lumekihtide all nagu Lappis, siis … Pärnu kandis roheline rohi, Vigalas vaid härmatis maas ja mustad veevood jões voolamas. Nagu talve kuurordis oleks käinud. Uskumatu loodus korvas selle, et nii nagu ikka oli saagikus meie jõulutuuril pea olematu. Aga see ei olnud ka eesmärk. 

Äge, et sai käidud, järgmine aasta uuesti!

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply