Rain

Jõulutuur 2021 – “valel ajal vales kohas”, 26.-27. detsember 2021

Iga-aastane jõulutuuri aeg jõudis kätte. Sel aastal pole jääga probleeme, nii saime plaani teha nn traditsioonilisele ehk siis õigele ajale. Viimane jõulupüha + sellele järgnev esimene tööpäev. Urmas läks küll lapsega Pariisi, ilma et oleks Nuustakult läbi käinud, meie teised kolmekesi – Tõnu, Ain ja mina – seadsime vapra Kia nina pühapäeva varahommikul Viljandi poole minema. Kahe päevase plaani esimene osa nägi ette koll ahvenate kimbutamist mulkide pealinnas.

Öösel sadas korralikult lund ja nii sai teekond olema pikk ja aegavõttev. Erinevaid vilkureid saime pea iga viie minut tagant trehvata. Peale Pärnut keeras maastik tõelise jõulupalge ette – lund oli nii palju, et kõik nägi välja nagu oleks Lapimaale jõudnud. Polnud just paha vaatepilt.

Poole kümneks jõudsime hoolimata raskustest kohale ja üllatusega tuvastasime vaid ühe jääpealse püüdja. Jää nõrk? Kala pole? Kõik Peipsil? Pakkusime kohalikele atraktiivseimas stiilis riietumise rituaale, paljastades -13 kraadises pakases paljaid ülakehasid ja mahutasime ennast soojematesse vammustesse. Ja seejärel juba jääle. Ikka ettevaatlikult kuniks saime aru, et jääd pea 20 cm ja probleeme pole. Võtsime suuna rannast vasakule, kuna eelmise korra käigust olime parempoolse järveosa juba avastanud.

Augud sisse ja püüdma. Pea kohe tuli meelde, et olin oma toiduvarud autosse jätnud ja otsustasin ära käia, et hiljem mitte pikemaid  vahemaid läbida. Sumpasin läbi lume edasi ja tagasi, sain keha peaaegu higiseks ja konstanteerisin fakti, et kamraadid polnud oma aega ära kasutanud. Endiselt nulli peal… Mina aga … juba teisest august noppisin esimese kala välja ja kuna esimene kala on reeglite järgi võidukala, noh peale seda polnud mul väga mõtet rohkem vaeva nähagi 🙂

Suundusime vaikselt vasemat kallast pidi edasi. Iga viie-kuue meetri tagant uut auku tehes. Lood väga midagi näitama ei kippunud. Ühes augus keegi tuli alla ja peagi lahkus, muidu aga pigem müra… või ei oska ma selle müra seest vajalikku infot välja lugeda? Püügisügavus oli ka üsna ühtlane 6.3-6.4 meetrit, ilma erinevaid järsakuid leidmata. Suhteliselt igav…

Kuna ilm oli pehmelt öeldes kohutav, pakast stabiilselt üle kümne kraadi, vaikselt kogus tuure tugevnev loode tuul, mis tekitas tuulekülma tunnet veel ka juurde. Päike natukene aitas, aga seda kippus soojuse jaoks ikka vähe olema. Ain käis vahepeal vastaskalda all ära ja tuli sealt pea jooksujalu tagasi. Sinna päikest ei paistnud ja tegemist pidavat olema arktikaga…

Aegajalt mõni ahvenapunn ennast näitas, mis andis võimaluse unnad sisse panna. Korra ka ühte lippu kerkimas nägin, kuid kohale jõudes tuli tõdeda, et meetrike tamiili oli kaasa veetud ja siis saagist loobutud.

Tõnu sai ennelõunal päeva ainukese normaalsema kala, paarisajase grammise ahvena. Ma sain kokku viis ahvenapunni, tühivõtte aegajalt oli, kuid ühtegi kollahvenat küll ei trehvanud. Ka mitte loodil…Ain ei saanud täna võttugi, kuigi tagus erinevaid põike elu eest… Lihtsalt oli selline päev.

Ööseks jäime Viljandisse. Kõrtsidest leidsime avatuna ainult Legendi ja nautsime nende pakutavaid roogasid. Hiljem hotellis kasutasime kohaliku sauna soojuse ka ära, et kondid enne homset soojaks saada.

Õhtul hakkas Ain hotellitoas sahtleid läbi otsima – kas piiblit pole. Homseks oli tal vaja kalapalve lugeda, et tänase päeva fiaskot mitte korrata. Tõnu samal ajal kurtis, et lihased valutavad selle suure kolli tõmbamisest. Ohh ja ahh 🙂

Teisel päeval on meil äratus varane, üritame enamasti järgmisele veekogule päikesetõusu ajaks kohale lohistada. Nii ka seekord. Äratus oli kell seitse, aga kella kuueks oli mul uni lahkunud. Põhjuseks nagu ikka kuupaiste sonaat, mida kaks meest seekord kaanonina esitasid. Peaks vist ikka järgmine kord endale teise toa võtma.

Hommikusöök. Asjad autosse. Parklast vaadates arvasime et jätsime hotelli akna lahti, aga vast koristaja oli sama varajane nagu meiegi… Järgmisena juba lõuna poole, waze peal oli sihtpunktiks pandud Mäeküla järv. Eile kõrtsis pikalt targetit valisime ja see meie esimeseks valikuks jäi. Kohale jõudes selgus,et ilmselt ainult mulle see valik sobis, sest nii kui eratee sildid ette tulid, tundus teistele paarsada meetrit lumist metsa ületamatu takistusena. Nii me masside survel Veisjärvele suundusimegi. Säh sulle demokraatiat.

Veisjärve näol on tegemist ikkagi Eesti suuruselt 8-nda järvega ja seda me polnud enne proovinud. Lähteandmed olid minu jaoks mitte just paljulubavad. 460 ha suurust on  kole palju. Pea kolm Viljandi järve… Suurem osa järvest on vaid 1-1.5 meetrit vett. No mul kraavis ka üks sama sügav koht… Sügavaimad kohad kuni 3 meetrit, aga needki vaid kusagile keskel olevas jõe sängis. Kui järvel on laiust 1.3 kilomeetrit, siis on see “keskel” üsna suhteline mõiste. Nagu loominguline raamatupidamine üheksakümnendatel… Või no teistpidi sõnastades – nagu heinakuhjast millegi otsimine.

Ajalugu rääkis veetasemete muutumisest seoses ümbruskonna kuivendamise kraavidega, mis omakorda tingis kalasaagi languse. Teisi muidugi veenis üks netipilt mõne haugi ja ahvenaga… nii me hoolimata minu pessimismist kand ja varvas teekonna ette võtsime.

Jäljed järvel puudusid ja seetõttu suundusime otse risti üle järve. Kuna kelguvedamine koos loodiga tundus sellise sügavusega järvel mõttetu, tegin otsuse lisavarustus autosse jätte. Puur ja kast kaasa, sellest piisab.

Esimene auk sai puuritud umbes pool kilti kaldast. Silma järgi. Kohe võtsin välja ka ahvenapunni ja sellega oli minu võit ka teisel päeva kindlustatud 🙂 Mõnes mõttes oli see kala märgiline järgmistele tundidele.

Leidsime tänu ohtrale puurimisele, (küll on hea et see elektridrelli variant sai kaasa võetud), mingil imekombel selle “nõela heinakuhjast” ehk kolme meetrise ala üles ja järgmised tunnid puurisime ümbruskonna sõelapõhjaks. No mis ma oskan öelda – saak oli meeletu! Ahvenapunnid, kiisad… Tõnu isegi nimetisõrme pikkuse särje sai. Kui Ain lõpuks oma kümne sentimeetrise ahvena välja võlus, oli meie võidujoovastus lausa taevani.

Korra Tõnu küll väitis, et keegi suurem kala oli otsas, aga… no ta mõni päev varem boosteri oli saanud ja seetõttu ei tundunud see väide just eriti usutav olema. Hullem veel kui punnide sadu ja sääsevastsete piiramatu hävitamine, oli see, et kogu selle aja jooksul, ei kerkinud ükski meie unnalippudest. No nagu polekski siin suuremat kala.

Ilmselt oli see teine kord (esimene kord oli jõulutuur Ermistul), kui mu huultelt kõlas lause “läheks äkki minema”. Ega ma teisi veenma just ei pidanud… Kell oli alles kaks…aga no täiesti mõttetu tundus seal edasi kükitada.

Õnneks oli ilm terve aja ilus. Peale tulles oli veel -15 kraadi külma, kuid maha minnes sulas see vaikselt -5 kraadini. Ja kuna tuult ka ei olnud siis oli võrreldes eilse päevaga olud nagu paradiisis. Aga noh, eks see oli väike lohutus kogu selle aasta jõulutuuri fiaskole. 2/3 häältest otsustas, et Tõnu järgmine aasta püügikoha valikul hääletada ei saa.

Loo moraal – kui lähed pirakale järvele ja ühtegi jälge ees pole, siis parem ära mine! Saagi mõttes oli seekordne jõulutuur läbi aegade lahjem, aga lõbusust jagus sellegi poolest. Lisaks selgus, et Aini jaoks oli see esimene kord, kui meiega hotellis pidi ööbima. Kahtlustan, et äkki ka viimane 🙂

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply