Rain

Kasari koll ehk Aini päev, 07. juuni 2020

Kummipaat, mis on niigi väike, oli korraga kala täis. Ühest äärest teiseni. Vähemalt oli haug vakka ja ei mässanud, vaid lebas rahulikult. Ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui selle looma hambad paadi pardasse “kogemata” oleks sattunud… Aga, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest…
…Ain hakkas juba eelmine nädal mingit kalapüügi juttu ajama. Mul polnud veel vimmapüügist tekkinud küllastus üle läinud ja nii lükkasime püügiplaani nädala võrra edasi. Selleks pühapäevaks. Püügivariante oli laual lausa kolm – Velisele latikat püüdma, Kasarile kummarit leotama või Pärnusse Lennat ujutama. Esimese variandi tõmbasin mina maha, kuidagi vara veel julgeks arvata… Kolmanda praakis välja Ain ja nii jäigi Kasari versioon teostamiseks.

Pühapäevaks lubas hommikupoolikul päikeselist ja pealelõunal kergelt vihmast ilma. Kuna me vihma ei karda ja päikesega on juunikuus südapäeval niikuinii edulootused nulli lähedased, sättisime ennast alles lõunast püügile.

Ega see tänapäeva püügile sättimine ei ole mee lakkumine. Vanasti pumpasid kummipaadi täis, panid mootorile hääled sisse ja kohe said püüdma. Nüüd aga … lisavarustus kajaloodi näol vajas sättimist. Selle pardasse kinnitamine. Erinevate juhtmete ühendamine. Igasugust muud kola, mida rohkem kui rubla eest, ka veel tahtsime paati mahutada… Kell oli vist üks juba, kui lõpuks Vanamõisa alt püügile saime.

Aeg oli täpselt selline, et päikest jagus umbes veerand tunniks, enne kui esimese vine kardin valgusele ette tõmmati. Olin selleks ajaks kalapüügi maavõistluse juba ametlikult võitnud, sest esimene mõõdupiiril olev koll oli otsa karanud juba paarsada meetrit peale starti. Vastavalt paadis kehtivatele reeglite ei omanud järgnev enam mingit tähendust:-)

Selleks ajaks kui päike kadus olime oma paadiga välja jõudnud juba sügava kaare peale, kus üle kümne meetri vett.  Üks vastusõitnud mees demonstreeris meile seal oma saaki. Kuuekilone haug oli vahetult kääru järel otsa karanud. Ei saa salata, et harva näeb nii õnnelikku inimest – mees säras kui päike, kahvas olevat haugi kõrgustesse upitades. Noh, vähemalt andis see meile lootust, et päris valel päeval me veele just polnud tulnud.

Võtsime läbi Kasari osa kuni jõgede ristini ja sealt keerasime Teenuse peale. Viimati olin neid lõike trollinud umbes kümme aastat tagasi ja nii vaatasin pea igat meetrit kajaloodilt kui uut avastust. Mälus oli see väiksem haru kuidagi sügavam ja sirgem, tegelikkuses aga… Oli, mis ta oli aga, suhkruhaugide ja ahvenapunnidele lisaks me midagi sealt eest ei leidnud. Üks huvitav paadilahendus ka veel lisaks.

Peale suurde jõkke tagasi jõudmist võtsime ette Vigala haru. Seda kuni Rumba sirgest umbes kildi kaugusel oleva sügava kääruni. Ja jälle pakkus jõgi meile ainult punne. Mõni pea sama suur kui lant ise.

Ilm oli vahepeal mõnusalt kergele vihmale keeranud. Umbes samal ajal otsustas kajaloodi aku hakata märke andma, et tema päeva lõpuni vastu ei kavatse pidada. Loodisime siis kiirelt meie sügavama kääru läbi ja suundusime kiiruskatsele, et sellega pisut akut laadida. Punn mootoril põhja ja…

… esimese hooga tõusis paadi esimene kolmandik õhku ja see osa hakkas seejäärel ennast justkui paadi tagumisele poolele peale pakkima. Teiste sõnadega justkui tahaks paati pooleks murda. Õhk balloonides oli jahenenud ja seetõttu paadi kere ka vähem kompaktsemaks muutnud. Kiirest sõidust ei tulnud seetõttu midagi välja. Nii umbes 15-16 kilomeetrit tunnis kannatas minna. Laadimiseks siiski piisavalt kiire tempo.

Igaljuhul kohale me sinna jõgede risti jõudsime ja sealt edasi ka trollides allavoolu kulgesime. Sügava peal sai kajalood uuesti sisse lükatud ja taastunud aku pakkus veel tunnikeseks pilti, enne kui uuesti ära väsima hakkas. See suur loodiekraan neelab ikka mehiselt energiat.

Enamasti trollides, vahele ka tempokamalt kulgedes jõudsime sildade tsooni välja ja pöörasime otsa ringi. Päev vajus vaikselt õhtusse ja olime selleks ajaks juba leppinud sellega, et midagi kopsakamat me täna paadis ei kohta, kui korraga Ainil korraliku pauguga keegi otsa lendas ja siduri täiel häälel vinguma pani. Esimene sööst oli konkreetne ja pikk. Aini sültjas ritv oli sõna otseses mõttes rulli keeratud. Teisel poolel olnud kala demonstreeris oma lihaseid.

Toimetasin oma landi paati, panin mootori kinni ja otsisin paadis kilakola alt meie kahva välja. See kokku pandud, asusin valveasendis ootele. Järgnes umbes kümme minutit võitlust, mille raames üle meetrine koll kõikvõimalikke pakkupääsemise võtteid ette võttis. Sööstud sinna ja tänna, meeletud peksemised, paadi alt loomulikult paar korda läbi ujumised. Õnneks oli kalal lant korralikult suus, nii et kahest kolmikust paistis vaid ühe kolmiku üks konksudest. Nii sai loom ennast korralikult väsitada, sel ajal kui paat rahulikult allavoolu kulges.

Lõpuks hakkasid väsimuse märgid endast märku andma (minu arust lausa mõlemas otsas:-) ja kala nõustus paariks korraks parda ligi tulema. Esimesele korral sai koheselt selgeks see, et meie “liblikavõrguga” pole siin midagi teha. Kratsisime kukalt ja otsustasime, et kaldarohus on risk suurem. Tuleb nott kuidagi paati saada. Ain hoidis ritva, seega pidin mina käed limaseks tegema. Nii üritasin järgmisena kalale näppe kukla taha ajada. Ilmselgelt tundsin ennast kui kääbik, sest see oli mõttetu üritus. Ei olnud lootustki kuidagi mingit haaret leida. Hiljem Ain tabavalt ütles, et Jordani kämmalt oleks vaja olnud:-)

Kuna silmadest haugi haaramine ei kuulu minu ampluaasse, siis järgnes katse lõpusekaarte tagant haarata. Selleks hetkeks oli kala juba seisvaks pakuks muutunud ja lasi seda ka rahulikult teha. Nii ta siis kahe käega ka paati sai venitatud ja otse loomulikult ka lõpustega kokku puutudes näpud ka pisut ära veristatud. Aga paadis ta oli ja õllepudeliga sai ta ka vaikseks koputatud.

Aini uus haugi tippmark, mis on ka minu omast üle, sai kaalu järgi seatud 9.5 kilo peale. Vaid 101 cm pikkust. Isane kala, Adrenaliinilaks püüdjale on ilmselt kirjeldamatu.

Ja ega rohkem sellest päevast midagi rääkida pole ka. Paat oli lima ja verd täis ning kulgesime kodu ära. Pakun, et täna öösel mõni mees vist eriti magada ei saa – vähkreb unes ja väsitab uuesti oma kala. Kalakotlette, mida ta homme peab tegema hakkama jagub ilmselt pikemaks ajas. Ja kõige selle asja juures on parim, et mina saan rahus siin võõraste sulgedega ehtida:-)

PS! Polegi kõrvaltvaatajana nii ägedat võitlust enne näinud. Päris jõhker vaatepilt avanes!

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply