Rain

Kasaril vimma luurel, 16. jaanuar 2020

Talv on ikka äge. Tuled maale, sumpad läbi lume, näed vaeva et saun soojaks kütta… ja hiljem hüppad lavalt tulles otse kokku kühveldatud lumehange, mis on pehme kui siid ja külm kui kurat. Mõnus. Ja kogu selle külmalaine mõju teeb veel mõnusamaks see, et piisavalt miinuskraade on lõppude lõpuks ka veekaasi minu jõgedel kinni tõmbamas.

Laupäeva hommikul vara kuhugi tõmblema ei hakanud. Väljas kõva viisteist kraadi miinust, sellise külmaga pole kiiret. Vaatasin oma jõe tuuraga ka üle, siin kiire voolu sees keskel veel üsna õhuke jää – teise löögiga sain vee kätte. Samas kalda ääres juba paksust küllaga.

Lõuna paiku sättisin minekule. Vanamõisa poole. Otse loomulikult polnud ühtegi jälge põlluteele tehtud ja nii sain tee lahti sõitmise au endale. Mazda ronis ikka päris mõnuga. Paarikümne sentimeetrisest lumest ei arvanud ta üldse midagi, nii neljakümnestes tuisuvaaludes midagi podises omaette ja ronis neist kenasti läbi. Rahuloleva tujuga parkisin auto ära ja tänasin neljaveolist tema töö eeskujuliku tegemise eest.

Jäi veel nii kuussada meetrit kand ja varvas tehnikat, mis osutusid aga palju raskemaks kui eelmine lõik. Kaheveolisega läbi tuisuvaalude marssida on pisut raskem. Kohale jõudes oli kere igal juhul juba korralikult soojaks köetud.

Jõgi tundus kenasti kaane all, igal pool kerge lumi peal, ei ühtegi märki sellest, et keegi oleks peal käinud. Kaldaäärsed roostikud olid  natuke tumedad, kuid muidu tundus, et peaks ikka kandev jää olema. Peale saamine oligi selline kahtlane, sest sain päris kaldaääres ikkagi jääservast läbi vajuda, õnneks vaid kümne sentimeetrisesse vette. Edasi läks juba paremaks. Kui paari-kolme puuripöördega vett vastu ei tulnud, siis tatsasin paar sammukest edasi, kuniks voolusängis kontrollpuurimise ära tegin. Mida k…..t,  pea viisteist sentimeetrit jääd ja ma veel kartsin et äkki ei kanna!

Edasi juba püügi tsooni. Alustuseks madala ja sügava piiril oleva metsatuka alla. Kammisin selles tsoonis erinevatel aukudel püüdes oma tunnikese ja sain unna likku. Kiiska ja särge nagu oli., vimmast aga ei kippu ega kõppu. Proovisin paari erineva punase kirbuga, mängitades nii klassikalist kui ka muid erinevaid rütme, kuid tulemus oli sellest hoolimata nutune. Ilm oli vähemalt ilus päikeseline ja tänu tuule puudumisele, kannatas paljakäsi püüda, hoolimata 12 külmakraadist.

Järgmisena tatsasin ülesvoolu oleva kõrkja lõigu äärde, kus ahvenat küll polnud hakkamas, aga sain teise unna sinna kaldaserva likku. Kolmas peatus oli juba kesk-talvises vimmatsoonis, kus passisin järgmise tunnikese neljal erineval augul ja saades ainukesteks elumärkideks vaid kiiskasid. Pikapeale sellestki tsoonist tüdinesin ja sammud püügi alguse piirkonda tagasi seadsin.

Kõndisin siis tipa-tapa ilusat maas vedelevat valget vatti imetledes, kui poolel teel püügile seatud unna ligi jõudsin. Olin sellest vast kümme meetrit eemal, kui tolle lipp korraga vardasse lendas. Ideaalne ajastus. Panin kompsud siis maha ja hiilisin krudiseval lumel vaikselt lähemale.

Paari meetri kaugusel püügivahendist nägin, et ketas andis meetrikese tamiili vee alla juurde. Mõni hetk veel teine samasugune jupike lisaks. Seejärel aga tardus ja maad võttis vaikus. Ootasin ja ootasin kannatlikult, et keera kala suus ringi ja uju minema…  kuniks minutike hiljem tüdinesin ootamast ja otsustasin asja uurida. Olin kindel, et kiisk sülitati haugi suust välja, aga ei – haakimise järel keegi vastupanu osutas.

Väike haug ronis peale mõningast augu all mässamist jääpeale välja. Selline sent üle mõõdu. Õnneks oli kolmik üsna huule ligidalt kinni ja nii sain kala ilma ära retsimata vette tagasi saata.

Viimase tunnikese veetsin uuesti metsatuka all ja sain lõpuks ka ühe (ilmselt) vimmavõtu kätte. Paarikümne sentimeetri kõrgusel põhjast keegi nooguti konkreetselt alla vajutas ja korraks maakera taga oli. Nii paariks sekundiks. Selleks, et mõni hetk hiljem plehku panna.

Peale  kella kolme muutus püük tänu päikese pilve taha peitu minekule sisuliselt võimatuks. Auk jäätus ikka metsiku kiirusega. Selleks ajaks oli väljas juba ka 18 külmakraadi ja nii otsustasin, et aitab küll. Tulin tulema. Enne loojangut.

Loodetavasti nüüd hoiab ka seda tekkinud jääd ja ei hakata talvega narritama.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply