Rain

Kevad, ärkamise aeg – 26-28. märts 2021

Ei liha ega kala ilm kestis neljapäevani välja. Siis läks vähe kenamaks. Reedel juba kopikas alla kümne kraadi sooja oli. Vesi jões vaikselt kukub (Vigala haru +121).

Neljapäevane peale tööd ussi leotamine Rumba all päädis sama tulemusega, mis eelmisedki kontrollpüügid olid andnud. Kaks võttu vaid, üks neist ilmset isegi vimma oma. Teine tavaline särje nokitsemine. Igav, igav, igav. Vesi vaid 3 kraadi kandis. Külm ja kala ei liigu.

Reedel olin uuesti tagasi. Hommikul sadas ja kergitas kergelt veetaset (Vigala haru õhtuks +123), kuid pealelõunal saabus mõnus kevadine päikeseline ilm. Vesi on ööpäevaga ka kenasti soojemaks läinud. Vigala haru peal „lausa“ 4.5 kraadi. Samas Kasaris vaid 3 kraadi.

Ilma soojenemine oli kiirelt oma mõju avaldanud ja vee all tundus kerge ärkamine toimunud olevat. Mõned nokitsemised, üksik särg. Enne kella kuute aga järjest kolm korralikku võttu söödatopsiga varustatud ridvale, millest kaks sai ka ära realiseeritud. Maiustati valge kirbu otsa laotud kärbsevastseid.

Ussiga varustatud ritvu rüüstati ka üsna agaralt, kuid tulemusetult. Ilmsel särjed mässasid ja ei jäänud suure konksu otsa. Imelikul kombel usside otsa ükski vimb ei komistanud.

Nii, et vaikselt nagu hakkab midagi juba looma…


PS! Suurem vimb päris kenake, 760 grammi.


Järgmine hommik olin varavalges kohal. Lubas sooja ilma ja kui eile õhtul oli vimb karbi peaaegu et lahti teinud, siis oli alust oodata hommikust jätkupidu.

Hommik oli külm. Miinus kolm kraadi. Nii pidi sooja hoidmiseks vahepeal ritvade vahet vantsima. Aga ega suurt midagi hommikul muud teha ka polnud. Särg nokkis nii tunnikese. Paar kala ka otsa jäid, kuid vimmast polnud märkigi.

Kella seitsme paiku lõpetas ka särg võtu ja kuni lõunani oli sisuliselt võtuta paus. Paar korda keegi nagu alustas, aga kuhugile välja ei jõudnud.

Rahvast tuli aga muudkui juurde. Varsti sirge peal pea kümme autot parkis. Silmaulatuses olnud naabritel oli sama nutune olek kui mul. Kaugemate tegemistest ülevaade puudub.

Lõuna paiku korraks veealune elu aktiveerus. Sain ühe korraliku võtu ja kenasti õigel ajal ka haagitud, kuid millegipärast kala otsa ei jäänud. Särjed tegid ka oma lõunaroa ära. Paar kohalikku käisid õhku nuusutamas.

Pealelõunaks otsustasin püügipaika muuta. Käisin kodunt läbi ja võtsin käsika. Seejärel pea kaks kilomeetrit kand ja varvast. Eriti sopasel ja lägasel teel. Jõgede risti.

Kohale jõudes vastaskaldas mingi noortegäng puudega ragistas, teisi püüdjaid polnud märgata.

Veetase oli nii kõrge (Vigala+130), et pidin jalgupidi vees olema. Vesi sogane ja külm (+4 kraadi). Tunnikese nullitamise järel tõdesin fakti, et kala üles veel ei rända.

Õhtuks sättisin uuesti ennast Rumba alla. Õunapuu varju. Päeva lõpetuseks üks korralik kala otsas, kes kaldarohtu kinni sõitis ja plehku pääses; ning kui ritvu kokku hakkasin pakkima, selgus et üks vimb magas ühe tonka otsas. Nii et päris nulli ei jäänudki, aga ütlemata nõrk ikka veel. Vaid kolm vimmavõttu päeva peale – no ootaks juba enamat. 

Päevale vajutas ilmselt pitseri tõusev vesi. Millest see nüüd siis nii äkki tekkis? Kas see väike vihm sulatas mingid suuremad metsaalused üles?

Pühapäeval oli jõe äärde asja ainult õhtupoolikuks. Õnneks peale kella keeramist need poolikud ka pisut pikemad. Kella kolme paiku sättisin ennast jõe äärde. Esmalt plaanisin Rumba alla minna, aga seal selline laulupidu, et suundusin vabatahtlikult edasi. Vanamõisa sirgele.

Tipa-tapa üle põllu ja plats sai sisse võetud sirge alumises osas, metsatukas. Puud pidasid suuremad edelatuule iilid kinni ja kuigi jõepeal oli paras laine, siis püüda oli üsna mugav. Päike ka mõnusalt paitas.
Vesi oli tsipakese jälle kerkinud. Kasari +102. Igasuguseid pilliroo saarekesi sõitis pidevalt allavoolu. Samas muud prahti väga polnudki. 
Ridvad sisse ja püüdma.

Tunnikese hiljem avastasin kontrollimise käigus, et kärbsevastsetega varustatud kirbu otsa oli keegi ennast ära parkinud. 755 grammine vimb. Sättisin oma uue sumba valmis, toppisin kala sinna sisse ja üritasin siis sumpa pisut kaugemale vette panna. Ühel hetkel kadus aga pind täiega jalge alt ja olin tagumiku peal vee sees. Kummikud imesid kohinal vett sisse. Pekki. Ilus idülliline istumine oli hoobilt lõpetatud. Järgmised kolm tundi kuivatasin riideid…

Aga ega miskit võttu polnud ka. Ühe vimma veel korjasin välja vahetult enne minekut, muidu aga väga vaikne. Vaid mõni särjepunn aegajalt ussi rüüstas.

Vesi 3,5 kraadi. Ei soojene see kuidagi…

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply