Rain

Kevad-talv Kasaril, 14. märts 2020

Hommikul oli hoovi vallutanud… lumi. Öösel oli korralikult külma teinud, kraavid jäässe tõmmanud ja veetaset jões allapoole sikutanud. Lasin hommikused miinuskraadid mööda minna ja kolisin lõuna paiku jõe äärde. Selleks ajaks oli temperatuur kenasti nulli jõudnud.

Esmalt Vigala peale Rumba alla. Parkisin ära ja vantsisin jõe äärde. Väga vastik loode tuul puhus kiirelt talvekombe luku kinni. Veetase jões endiselt peaaegu ääreni välja (Vigala +193, Kasari +165) ja üsna sogane. Oja, mis maantee alt läbi voolab, oli kõvasti üle kallaste. Lajatasin oma kolm tonkat sisse ja võtsin oma uuel mugaval kaasaskantaval toolil istet. Erinevatele konksudele sai seatud erinevad söödad – mullaussid, krevett, kärbsevastsed. Poolteist tundi hiljem panin asjad kokku. Null võttu, nagu kaevus. Vaid tuul tahtis kõrvad peast ära puhuda.

Tundus narrilt vara veel koju minna ja otsustasin seetõttu ka Vanamõisa alla vaadata. Auto sai poole põllu peale ära pargitud ja tegin vastutuult kand ja varvas jõeni välja. Püügipaigaks valisin lepavõsa aluse. Seal sügava ja madala piir, alati hea vimmakoht olnud ja kui vimba pole, siis särg seal ikka kohal.

Kaks ritva said seatud ühte vahesse ja kolmas mõnikümmend meetrit eemale. Kuna jääd ja selle minekut sel aastal polnud, siis olid kõrkjad kõik elu ja tervise juures ning seetõtu ühte kohta kolme kaigast kuidagi mahutada ei suutnud.

Sain vaevu toolil istet võtta, kui mullaussidega kaigas korraks elavnes. Esmalt kerkis sujuva nõksakaga tina lendu ja siis veel teine nõksakas ka otsa. Käed juba vaikselt ridva suunas liikusid, kui too hoopis paigal naaldus.Võtt jäeti pooleli. Kahtlaselt vimma moodi oli see.

Järgnes neli tundi kõikvõimalikke erinevaid ilmasid. Esmalt päikest, siis pilvi, seejärel lund ja tuisku ning tagatipuks ka rahet. Igale maitsele midagi. Ja see kõik sellise tuulega, et ridvad paigal ei püsinud. Kogu olukord kiskus nii jahedaks, et lõpuks fliisi kotist kombe alla sättisin. Riietus oli nagu südatalvel -10 kraadise külmaga. Kala võtt aga… enamvähem iga tunni tagant koperdas üksik meresärg otsa ja päeva lõpetuseks kella viie paiku üks kena vimmapoiss ka. Erilist aktiivsust vee all siiski polnud.


Vimb mullaussiga, särjed enamasti samaga, välja arvatud üks, kes kärbsevastsete peale leili läks.

Varavõitu veel. Ilm liiga külm, vesi liiga kõrge ja külm. Õnneks ühtegi koroona viirust jõe ääres ei kohanud.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply