Rain

Lääne-Soomes, 30. juuni 2020

Paaripäevase sõidu järel jõudsime Soome läänerannikule. Koha jõe mökki. Ees ootas tõeline seapesa, sest koroonaajal polnud seal pool aastat keegi käinud. Maja olid vallutanud hiired ja seal mingi peo püsti pannud. Õu oli kõik metsikusse heina kasvanud. Üks suur puuoks oli Bonderi paadile maandunud, aga tundus midagi hullu polnud teinud. Sild oli ka kuidagi lääbakil – üks tünnidest kondas lahtiselt silla all ringi…

Ennelõunal sättisin ennast veepeale. Tuletasin meelde oma vanu ankrupaiku, käies läbi nii kümne haru mõlemad otsad ja trollides üle vahepealse merika ala. Ei midagi. Seejärel Bonderi kääru trollimine, ilusa maja alune…ikka ei võttugi.

Edasi mere poole. Esimese võtu sain alles tünni rajoonist, aga selle eest millise – kena koha (silma järgi paari kilone) himustas rapala tail dancerit. Kammisin seda tsooni veel paar korda, kuid lisa ei saanud. Siis põõsa alla, edasi suurde auku, kus lõpuks jigile (must kp baitsi) esimese võtu sain ja teise ilusa kala kasti tõstsin. Järgmisel viskel veel keegi üritas, aga otsa ei jäänud ning peale seda jahtuti vee all maha.

Vool oli jões sisuliselt olematu. Püüdsin 17 grammise peaga ja oleks võinud ilmselt ka väiksemat kasutada, kui vaid vaikselt kerkivat tuult ja lainet poleks segamas olnud. See sundiski mind peagi seda tsooni maha jätma ning kodupoole tagasi liikuma suunduma. Trollides läksin, üks kena koha plehku pääses ja paar haugi ning ahvenat segamas käisid.

Kella neljast tulin maha, et Reet paati püüdma võtta ja ka linnas bensu järel ära käia. Enne veel põrkasin kokku Spinneri ja co-ga. Vestluse käigus selgus, et nad juba mitu päeva olematut võttu nautinud. Ja täna nende reisi viimane päev. Muu hulgas kaaluti minu “silma järgi” kahene koha 1.65 kiloseks. Aga no veri oli välja lastud ju…:-)

Õhtupoolne erines päevasest oluliselt. Kusagilt oli ootamatult räige vool tekkinud. Trollisime algatuseks Reedaga tünni ja sügava augu vahelise ala läbi ning seejärel parkisime augu peale püüdma. Jigitamiseks läks vaja lausa 30 grammist tinapead. Reet sai korraks kellegi võtma, mina aga mitte. Lisaks trügisid soomlased oma tirgutamisega nii nina alla, et olukord muutus tüütuks.

Trollisime ülespoole ja parkisime seal Spinneri paadist viskepikkuse võrra ülespoole. Nood olid saanud just 3+ kilose ja tundus, et nad juba pikalt seal kalakasti täitnud. Esimene vise, mis uues ankrupaigas teele läks, päädis paadi alt sellise litriga, mida pole aastaid saanud. Otsa  võtja ei jäänud. Teine vise ja paarkümmend meetrit eemalt järgmine litter. Ja jälle ei jäänud kinni. 30 grammise pea konksud olid väiksemad, kui tavalised väiksemate peade omad ja ilmselt seetõttu kalu ära ei haakinud.

Proovisin siis 25 grammistega, aga too hõljus ilmselt liiga kaua ja teda keegi ei himustanud. Tagasi suurema tinapea peale ja värvide vahetamise mängus kolmas laks. Seekord rohelisega. Kolm mega võttu – null otsa jäädmist. Krt.

Proovisime selles tsoonis oma paar tundi, aga üle ühe haugi ja ühe otsavajumise järel ära kukkunud kala, ridva otsas tunda ei saanudki. Poole kümne paiku trollisime koju ära. Tee peal vaid pudinad meid segasid.

PS! Üks Spinner ja co paatidest said 4.6 kilose. Nii, et suurt kala jões nagu oli.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply