Rain

Lappis, 11. august 2020

Hommikul põõnasin mõnuga. See rongiga tulek tekitab ikka peenikese unevõla… Hiljem selgus et asjata magasin, päeva parimad palad olla olnud juba varavalges…

Pool üheksa ajasin silmad lahti ja vantsisin alla jõe äärde. Kõik naabrite paadid kaldal, samas kolm paati vee peal ees tolgendamas. Sättisin asjad korda ja alustasin hommikust tiiru tupo jõe suudmest.

Ilm mõnus, tuul pea olematu, olles käändunud lõuna kaarde. Vesi oli jälle tsipakene langenud, kuid saar endiselt peidus. Ei tea kas jääminek viis selle äkki ära. Sama küsimus ka allpool oleva kivi kohta, kus kunagi esimese lõhe sain. No ei ole seda enam, õigemini sellest tekitatud keeriseid. Või on ikka veel liiga kõrge vesi selle jaoks? Kahtlane.

Esimene tiir pea samas koosseisus, millega eile. Tegin siis tupo jõe suudmest, siis soome poole, seejärel rootsi saare tagune (kas peaks 2 nädalaks karantiini minema?), jälle soome pumba auku, siis kärestikud ja nende taha oma kivide peale. Ja kulges ka suhteliselt igavalt kuni… Esimene hetk oli enne Rasmuse kivi. Harjus kurask – kaks korda kergelt jõnksutas wäylät ja siis järgi lohises.

Tõmbasin harjust venitades paadi paarkümmend meetrit ülesvoolu ja kui uuesti samasse kohta tagasi vajusin, paindus punase poppeli ritv alla. Sain kiiresti aerudega hoo üles ja järgnes kõrvale meeldiv kärr – lõpuks ometi lõhe otsas. Kogu seda lõbu jagus 4-5 sekundiks, kui järsku mulle poppeli veest välja “sülitati”. No tõsiselt, see lendas vee alt välja nagu mingi vene allveelaeva torpeedo.

Nojah, mis siin ikka pikalt nutta, läinud rong … sõudsin edasi. Sain vaevalt 50 meetrit edasi, kui keegi parempoolset wäylät korraks põrutas. Aga otsa ei jäänud. Ei ole kindel kas oli lõhe või mõni teine soomuseline. Kulgesin trassi lõpuni ja tulin lõuna paiku hommikukohvile. Ahjaa üks ahven ka edi otsa ära eksis.

Päeval tegin teise tiiru. Seekord kuue kaikaga. Lilli ja saksa jässe teistele seltsiks. Sama hästi oleks võinud ka mitte teha. Väga igav tiir, isegi pudinad ei tahtnud mõnda aega midagi, kuni lõpuks üks harjus kärestike järel otsa kargas. Tass suhtelisel koopia hommikusega. Kogu see kuue kaikaga nali lõppes minu kivi juures, kus mingi imeliku mõttelennu tulemusena tahtsin kivitagust sõuda. Miks? Dear god? Pusa oli lausa “kolmene”.

Tulin siis maha ära ja esimene, kes randa jooksis oli poiss. Kas said? Ei saanud. Vantsin siis järsakust üles, naine vastas. Tule ja vaata…. suundusime sauna juures oleva külmkapi juurde. Seal kauss kalamarja täis. Selgus et ülenaabrid olid hommikul 14 kilose saanud. Rootsi rannast. Mari, 2.3 kilo kenasti meile toodud. Hea, et soomlased kalamarja ei söö:-)

Õhtupoole tegin veel ühe pika tiiru. Viiest peale. Alustuseks jälle tupo jõe suue (miks ma siia tulen, pole siiani aru saanud – ei saa sellest august ma võttu), siis tavaline trass. Pumba augus viskas punane poppeli konksu tamiili taha ja korraldas järjekordse “kolmese” pusa. Selle peale andsin kahele kaikale kinga ja jätkasin neljaga. Oluliselt lihtsam sõita.

Panin seal samas pumbaaugus uuesti ridvad sisse. Esmalt paremalt teisena wäyla, siis punane edi, siis saksa jässe ja kui tõstsin käed aerudelt, et viimane lant sisse lasta, vajus punase edi ritv paindesse. Järgnes “rookie mistake” – haarasin käega ridvast ja … jällegi olid tühjad pihud…

Aru ma ei saa, püüad tundide kaupa ja siis ta kurask võtab just nende sekundite jooksul, kui sa midagi teha ei saa. Aerudega tõmmata ei jõua, ridvast  haaramine ei anna samuti tulemust.

Kulgesin trassi lõpuni ja sain enda kivi juurest ühe harjuse ja selle järel veel ühe paugu hejo peale, krt seda teab kes see oli. Rohkemaks mul tahtmist ja jaksu ei jagunud. Käsi valutas lõunast saati ja aina hullemaks see läks. Tulin juba enne kella üheksat maha.

Kalamari on nüüd olemas, milleks seda lõhet veel püüda:-) Aitäh ülenaabrid ja õnnitlused uue rekordi puhul!

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply