Rain

Lappis, 12. august 2020

Hommikune äratus hakkab aina enam sõltuma … oravast. On teine otsustanud hommikuti ennast majja sisse närida. Pureb ja pureb esiukse juures midagi ja loomulikult ajab sellega une ära. Seekord oli äratus kella poole seitsme kandis.
Jalad juba all, veeresin kui inertsist jõe äärde. Tänaseks palju püügiaega polnud ette nähtud, sest ees ootas Rovaniemi reis. Tegin siis umbes kolm tunnikest, kuniks pere üles ärkas.
Sõidukorda said lillakas hejo, punane edi, oranz wäylä ja punane poppeli. Tupo jõe suudmes algus ja tavaline trass kuni paatide slipini. Lõhest märke ei olnud, kuid suurem harjus oli aktiivne. Esmalt rootsi saare juures ronis pea poolekilone putuka otsa – tahtis vägisi ritva üle parda sikutada. Seejärel teise kärestiku eest läbi sõites, punase edi peale pisut veel suurem harjus otsa kargas. Sõitis paar liini sassi ja välja tõstmise hetkel otsast ära pääses.

Kolmas pakkus natuke aega hiljem Rasmuse kivi tsoonis kena võitluse. Putuka otsa tuli. Oli teine nii kaval, et tuli pea võitluseta paadini ja siis pani sellise küünla ja läinud ta oligi. Ilma kahvata on neid ikka natukene raske käigu pealt paati saada. Aga vähemalt olen harjuse võtma saanud.
Õhtul tegin veel enne pidulauda kaks tunnikest. Kella seitsmest üheksani. Oranz wäylä asendus uue ostetud kirsipunase wäyläga. Tiir sama mis hommikul ja ilma eriliste elumärkideta. Ka harjus oli suu kinni pannud. Eemal korjas äike ennast pilve kokku ja tegi vahepeal häält. Ilmselt siis selle pärast.
Tänasega sai siis 20 aastat abielus oldud ja seekordsel reisil 20 tundi lõheta sõutud. On siin mingi seos?:-) Õgisime shampuse kõrvale kalamarja igasugu suuruses lusikatega:-)

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply