Rain

Lappis.13. august 2020

Peaaegu terve päeva lubas mõnusat püügiilma. Pilves, nõrga lõunatuulega. Veetaseme langus oli  stabiliseerunud. Rootsi saar nagu kohe-kohe tuleks nähtavale, aga ei veel.

Esimesele tiirule läksin kella üheksast. Ei viitsinud mootorit käima panna ja nii kulgesin otse mökki alt ridvad sisse pannes saare suunas. Katsusin saare esise, rootsi poolse külje ja ka saare taguse augu korralikult läbi. Tänu õigele tuulele “sammusin” allavoolu ikka väga teosammul.

Saare taga, suure männi juures komistasin harjustele. Võtsid teised väga rahulikult, nagu koha, ja korralikult putuka kurku. Olles eilsetest äraminekutest õppinud võtsin seekord teistsuguse väljavõtmise taktika. Sõudsin esmalt kala slepis vaiksema voolu serva ja alles seal väsitasin tolle ära. Sleppis vedades tulid teised kui taltsad lambad järgi, vaikselt sidurit törtsutades, paadi juurde kerides läks alles tantsuks lahti. Ikka küünal küünla otsa.

Olin juba kolmanda harjuse paati saanud, kui paadiga veekeeriseid tekitava kivini vajusin. Kammisin siis selle parempoolset külge, kui punase edi landile pani keegi sellise litri, et südame alt käis jutt läbi. Löök oli jõhkralt tugev ja terav. Sidur tegi korraks törts ja ritv vajus oma tavalisse asendisse tagasi. Krt.

Kümme minutit hiljem otsustasin, et on vaja uuesti sama kohta sõuda ja panin asjad kokku. Mootoriga tagasi ja saare kõrval landid uuesti järgi. Tulin suhteliselt sama trajektoori pidi. Üks harjus lisaks. Kivi juures aga … teisel pool, kivist keskvee poole, üks viie-kuue kilone “must tont” hüppe tegi. Proovisin siis nii kivi vasakut, kui ka paremat külge sõuda, sõudes vahepeal jõuga vastuvoolu tagasi, võtma aga lõhet ei saanud.

Ülejäänud trass, enam midagi põnevat ei pakkunud. Kui maha tulin, oli Juho just kaldale jõudnud. 12.4 kilome emane lõhe paadikõrval. Ilus kala! 1.8 kilo marja tuli meitele…

Juho lõhe ei andnud asu ja nii suundusin peagi päevasele tiirule. Olin enne seda pikalt Lasse “Jässe” õpetusi kuulanud, talle loovutatud viiekümnese eest kolm uut jässet saanud, mis kõik peremehe enda poolt ka “jooksma” timmiti. Läksid koheselt värskeid lante ja õpetussõnu testima, enne kui ära unustada jõuaksin…

Samasugune tiir, aga pisut kiiremas tempos. Seekord nägin ühte hüpet pisut eemal samast kivist. Võtma kedagi ei suutnud panna. Harjused olid endiselt sõiduvees. Kaks kena poissi tegid pikalt tantsu, kuid suutsin nad ikkagi ära pudistada. Huvitaval kombel pudinad terve päeva jooksul ei võtnudki.

Peale minnes oli üks mees selle suure männi kivi juures ja enne kui ma saareni olin jõudnud, tuli ta sealt maha ära. Ise rõõmust käsi vibutades. Hiljem selgus, et Jouni oli saanud 15.7 kilose “konkslõua”. 123 cm pikk! Samast kohast, kus mul hommikul võtt oli olnud…

Õhtuseks tiiruks olin juba parajalt küps sellest sõudmisest. Tegin oma kohustusliku tiiru tupo jõe suudmest kuni alla välja ära, leotades kahte uut jässet, punast edit ja saksa värvi wäylat. Ridvad kordagi ei liigatanud. Harjus oli ka passiivsem, kui päeval kuna horisondile oli lõpuks päike ilmunud. Ühe siiski meelitasin ära.

Päeva lõpuks olin läbi kui läti raha. Üheksa tundis sõudmist ja vaid üks võtt. Masendav.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply