Rain

Lappis, 16.-18. august 2020

Ilmaennustus ei valetanud – pühapäeval tuulas, mis hirmus. Raju loode tuul, mis kõik püügiplaanid eos õhtale saatis. Üritasin mingi hetk korraks peale minna, aga viis minutit hiljem tuli mõistus koju. Sedasi ei saa sõuda. Läksin hoopis jalgpalli vaatama. Jaanus ja Juhan loopisid all kalda peal plekki ja väitsid, et neil käis kummalgi lõhe otsas ning peale mõningast tantsu lasid jalga. Kõlas uskumatult, aga ju siis tõesti toimus mingi aktiivsuspuhang.

Pealelõunal natukene tõmbas tuult vaiksemaks ja kohale saabunud Tarvi ning Tamur läksid kohe peale. Passisin kaldal ja tundsin kaasa nende võitlusele metsikute tuuleiilidega, kuni ühel hetkel Tarvi paadis, mis oli vastaskalda sügava augu peale, mingi elu pihta hakkas. Lõhe oli kohe esimesel laskumisel võtnud. Tarvi oli ridvad välja saanud ja just kala väsitama hakanud, kui lant vee alt välja sülitati. Ära läks… Himustas lõhe edi rohelist voblerit, välja nägi too natukene Angry Birdilik:-)

Loomulikult ajas hamba verele ja läksin ka “kannatama”. Teistmoodi seda püüki küll nimetada ei saa. Tunnike enne, kui keeluaeg peale tuli. Viimasel püügiminutil saingi ootamatu löögi kuldse jässe peale. Olin saare eest kiire tempoga läbi tulemas, kui see juhtus. Kuna hoog oli suur, siis oli ka ridva võpatus korralik. Kärri aga ei järgnenud ning pidin tunnistama tünga – harjus oli lõhet mängima tulnud.

Esmaspäeva õhtuks tõmbas tuule kenasti maha ja kell seitse ronisid kõik paadid peale. Nagu laevastik kulges allavoolu, vahel neli paati lausa 100×100 meetri sees. Minu trett möödus lantide kohapealt sündmustevaeselt. Samas harjused laamendasid putukat päris korralikult. Paar ilusamat said ka paati, mõned kopsakamad läksid peale veepealseid tantse oma teed.

Tamur sai aga kohe käe valgeks. Sealt samast august, kus minu eelmise nädala “päästja” otsa kargas. Teisel tiirul oli tal samas kohas ka kala otsas. Oli toimetanud samal ajal teise ridva otsas oleva väikese smoldiga  ja kuna oli unustanud kärri peale panna, siis märkas võttu alles siis kui kala 170 meetrit tamiili välja oli sõitnud. Too pääses plehku…  Tarvil ei miskit ja kolmas mees kaotas ridva vette. Lant oli kinni jäänud, oli siduri peale keeranud ja kui mootorit käivitas, lasi ritv jalga.

Teisipäeval olin aga juba varakult platsis. Lausa poole seitsmest hommikul. Üle öö on järsku sügisene jahedus saabunud, temperatuuri näitas kraadiklaas vaid +2.6 kraadi. Rõve külm oli peale minnes. Viis kaigast kaasas. Püüdma sättisin musta-punase jässe, punase edi, rohe-puna-kollase edi ja kuldse jässe. Varuks veel punase poppeliga varustatud kaigas.

Alustasin Tupo jõe suudmest, olles seda tükk aega metsiku udu seest otsinud. Esimene tiir alguses rootsi kaldast, siis saare eest ja vasakult küljest, männi auk, pumba augu serv, kiire ala ja kärestike kõrval olev auk. Peale seda mõtlesin, et tiksun natukene rootsi kalda ääres, aga vesi oli seal nii vaikne ja madal ning püüdmistempo seetõttu maru aeglane, et pidin tukkuma jääma… tulin teisele tiirule.

Alustasin seekord hoopis teise kärestiku kõrvalt, et tiiru alumist osa ainult sõuda. Vahetasin rohe-puna-kollase edi punase poppeli vastu ja tulin keset jõge otse alla. Paadi mootor kenasti auguga ühel joonel. Jõudnud lõpuks augu ülemisse serva kargas putuka otsa kena harjus. Otsustasin ta sleppi jätta ja hiljem sellega tegeleda, kui mõni sekund hiljem punase edi kaigas vajus….

Sain kenasti painde sisse sõidetud, kärri aga ei järgnenud. Järelikult ei olnud lõhe. Kuna olin ennast juba august välja sõitnud, otsustasin kõik ridvad kokku korjata ja see kala alles siis ära vaadata. Osutus kenaks 665 grammiseks harjuseks. Siis tuli meelde, et oot teine ju ka otsas oli ja väsitasin selle ka ära. 570 grammine poiss lisaks paati maandus. Kenad kalad , aga see polnud ju see milleks tuldud sai. Sättisin uuele tiirule.

Start jälle samast kohast ja otse alla. Seekord augu servas keegi otsa ei karanud ja tegin siis augu keskel pisut aktiivsemat sõudmist. Ei miskit. Otsusasin siis paar sikk-sakki ka sekka panna, kui punase edi ritv uuesti vajus. Seekord järgnes juba ka kena kärr. Kala jäi otsa.

Manööverdasin paadi voolus kalda poole, nii jäi tamiil ühtlase pinge alla ja korjasin ridvad välja. Ärevus täiega sees, asusin kala väsitama. Peagi oli selge, et ka seekord pole tegemist kolliga. Tantsis väike isane kenasti ja tükk aega jändasin, enne kui käega välja võtsin. Sabast. Ei tahtnud kongitsaga lihasse auku teha, naine ei luba:-)

2.225 isane. Punase ediga. Tulin maha ära. Kell oli 10 hommikul.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply