Rain

Lappis, 21. august 2020

Magada lasti lausa kella seitsmeni. Siis hakkas orav maja närima. Unesegaste silmadega vantsisin trepist alla ja potsatasin paati. Kõik toimus justkui automaatreziimil. Paat kaldast lahti, mootor käima, hooga tupo jõe auku. Isegi lante ei hakanud vahetama. Läksid need, mis eile olid otsa jäänud – must-puna jässe, punane edi, kollakas lilli ja kuldne jässe. Pisut hele valik oli sellise sompus ilma kohta.

Tupo jõe augus aerud vette ja landid samuti. Tiksusin vaikselt aerutades, samal ajal unest ärgates. Lõpuks virgusin ja just õigeks ajaks. Kivi ees tegin vajalikul hetkel kolm kiiremat aerutõmmet, väikese pausikese ja… edi ritv lendas paindesse. Hommikune sportlik võimlemine sai alata.
Hoog paadile aerudega sisse, seejärel paadinina soome suunda, veel paar tõmmet ja asusin ritvadega majandama. Kõik sain kenasti paati toimetatud ja järgnes võitlus kalaga. Kahjuks selgus peagi, et järjekordselt ei ole tegemist kolliga. Aga ilus hele lõhe, mis just merest tõusnud, tegi kena tantsu. Ei tahtnud kongitsaga kala võtta ja nii madistasime päris kaua. Lausa Iivika kivini välja. Siis sabast haarde sain ja kala paati tõstsin.

2.8 kilone. Emane! Polegi nii väikest marjakala saanud.

Tõin kala kaldale ära, tegin hommikukohvi ja otsustasin veel peale minna. C&R püüki harrastama. Pilves ilma lubas ainult kella üheni ja tahtsin selle ära kasutada.

Tiiru algus samast kohast. De ja vued kivi juures aga ei olnud kodus… Edasi sauna alune tsoon, siis saare väliskülg ja männi auk. Seejärel kivi, mis augu lõpuosas. Kammisin selle eest, vasakult küljelt ja paremalt küljelt. Päike ronis pilve tagant välja ja tundus, et aeg oleks pillid kotti panna. Viimaks vasaku külje pealt tegin viimase katse. Jälle kolm kiiret aerudega tõmmet, siis paus… ja see paus kandis vilja. Kollane lilli käis kellelegi korraga närvidele. Ritv langes poolde masti…
Jube ilusasti sain kiiruse peale ja ridva ühtlaselt paindesse. Kärr-kärr kõik nagu peab. Korjasin esimese ridva kokku ja vaatasin, et tamiil läheb lõdvaks. Kala oli kiirelt minu suunas tulnud. Korrigeerisin aerudega kurssi ja sain uuesti pinge peale, aga ritva paindesse mitte. Hakkasin kahtlema, et kas ikka on otsas ja võtsin malaka kätte, et kerin lõhe lähemale. Oli teine ikka seal.
Uuesti kaigas hoidjasse tagasi, teised ridvad välja ja siis kala väsitama. Osutus järjekordselt kossiks (noor isane lõhe). Jälle tükk aega jändamist, kuniks ta paati tõstetud sain. Kiire klõps aparaadiga ja üle parda tagasi.
Kuna minu järel polnud ühtegi paati tulemas, siis otsustasin, et on veel vaja seda sama kivi sõita. Võtsin mootoriga tagasi ja panin uuesti ridvad likku. Tulemust rohkem aga ei tulnud ja tulin peagi maha ära.
Päeval tõusis lõunatuul ja õhtune tiir poisiga oli kui purjetamine. Maru üksluine ja aeglase liikumisega sõit. Tükk aega seisad augu kohal ühe koha peal ilma et aere kasutaks. Vahel tuli  lausa tagant lükata, et mitte vastuvoolu purjetada… Ühe harjuse saime putukaõngega, lõhed ennast näole ei andnud. Ma vist elus ainult ühe lõhe sellise purgaaga purjetades olen saanud.
Viinud poisi ära, tegin veel ühe tiirukese – tuule tõttu vaid tupo jõe august männi kivini. Ediga üks harjus sauna alt oli ainukene helgem hetk. Lisaks edi lant suurest igavusest ise püüdma asus – rabas ühe lõhemaimu kaasa. Sellise tuulega sõitmine ei ole ikka kalapüük vaid miski “purjetamise trolling”, mis on maru igav tegevus. Paat seisab pikalt, minutite kaupa, ühe ja sama koha peal, ei ma usu et siis lõhe lööma kipub.
Teised täna lõhesid ei saanud. Tarvi noppis salajärvelt aga mega ahvena. 1.26 kilose. Väga vinge triibu!

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply