Rain

Lappis, 22. august 2020 – ja läbi see saigi

Selle aasta viimane püügipäev keerati ilmavana poolt korralikult tuksi. Metsik lõunatuul. Selline, et peale minu enamus peale ei läinudki. Tamur sidus üldse harjuse putukad otsa ja läks nendega laskuma…Ise läksin ka ainult selle pärast peale, et ei saa ju viimasel päeval püüdmata jätta.

Esimese tiiru tegin hommikul kella kaheksa paiku. Kaks tundi läbisin tupo jõe ja männi auku. Ala mille muidu käib läbi neljakümne minutiga. Siis panin ridvad kokku ja sõitsin mootoriga allavoolu kärestiku kõrval olevale augule. Seal passisin veel tunnikese. Tuul allavoolu paati üldse minna ei lubanud, selleks et auku läbi käia, pidin aerudega voolule lisajõudu juurde andma…

Teine tiir pealelõunal. Ilm, mis hommikul oli kergelt pilves, tõmbas veel pilvisemaks. Tupo jõe augu kivi juures jõudis esimene vihmapilv kohale ja selleks hetkeks tekkis minutiline tuulepaus. Kasutasin selle ära ja sain samasuguse manöövriga, mis päev varem, kuldse lille peale isegi võtu. Löök käis ridvast läbi ja kuigi reageerisin koheselt, siis taha ei jäänud kedagi.

Sain pilvest piisavalt pärjaks et peagi maha tulla. Nii tegin viimase tiiru alles päris õhtul. Samasuguse nagu hommikul. Võttu rohkem ei näinud. Tuul ei raugenud ka õhtuks, justkui kiusu pärast.

Üheksast lõpetasin ja panin asjad kokku.

Kokkuvõtvalt valmistas see aasta mulle selge pettumuse. Jaanipäeva nädal oli nõrk ja augusti oma vastu igasuguseid ootusi. Selle peale võiks ju arvata, et rohkem ei kipu … aga ei – järgmiseks aastaks panin jälle kolm nädalat kirja. Vaja ju õppida seda asja!

Mis positiivse poole pealt meelde jäi oli see, et esimest korda sain pihta männi aluse kivi püügile. Iga aasta olen selle kiviga maadelnud ja pole sealt vist kunagi võtte saanud, kuigi kala kogu aeg seal mängib. Nüüd siis kaks võttu ja mõlemalt poolt kivi.

Järgmiseks aastaks peab ikkagi loodikinnituse ostma ja sellega kaasnevad hüvesid kasutama.

Aga harjust sai korralikult ja kalamarjaga varustatuse üle kurta ei saa. Viis kilo terasid ootavad sulatamist ja söömist. Sügavkülma kirst sai ääreni igal juhul jälle täis. Väike kirst? Seda minagi naisele kogu aeg seletan 🙂

Väga erinevaid veeolusid said proovitud. Vesi kukkus kahe nädala jooksul ca 60 cm. Minu rannakivi, mis enne oli selgelt vee all, turritab kui kalju veest väljas. Madala ma veega sain võttude arvu kenasti kätte, suurema veega aga endiselt sina peale ei saa.

Lantidest ebaõnnestusid vähim punane edi ja kuldne jässe. Midagigi toimus ka punase poppeli, musta-punase jässe, kuldse ja tumeda-roheka lilliga.

PS! Ja nii kui selja keerasin…olime koduteel Pellost just läbi sõitnud, kui Tarvi saatis pildi 7.8 kilosest. Justkui soola hõõruks haavale…

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply