Rain

Lappis, teine ja kolmas päev, 23. juuni 2020

Päeval kolistasime ringi. Lapi põrgu (Pakasaivo), Äkaslompolo, Kolari…Tutvusime erinevate vaatamisväärsustega, nagu näiteks 1,5 Volvot:-) Koivumaa kruusateel tegime mõned kiiruskatsed ka veel lisaks. Väljas metsik palavus. Vahepeal lausa 30 kraadi ära tegi.

Peale kella viite tulime tagasi ja sättisin ennast vaikselt jõe poole. Kaks lisaritva ja ridvahoidjad kaasas. Putuka vahetus. Paadi sättimine…. Kell seitse kui avapauk anti, lükkasin mökki alt paadi lahti. Teist päeva alustasin püüki koosseisus (vasakult-paremale lugedes): oranz-kollakas heijo, (uus) kollane kirakka, punane edi, lillakas poppeli, oranzikas wäylä ja saksa värvides jässe. Ehk siis kõik erinevate tootjate omad.

Esimese tiiru tegin soome kaldast. Vesi oli vaikselt sammukese allapoole laskunud, nii et isegi esimese kärestiku juurde hakkas mingi kivimoodi asjandus kerkima. Sellest kärestikust vasakult mööda, järgmistest juba paremalt poolt. Lasse kivi ka ja peale laiemale osale jõudmist sättisin ennast teisele ringile.

Rahvast jõe peal palju. Üheksa paati kokku lugesin. Üsna palju trügimist ja ette sõitmisi. On olnud paremaid päevi… Kõik loodavad ja ootavad oma lõhet, nood aga merest mitte tulla ei taha.

Teine tiir Tupo jõe suudmest ja Rootsi kalda äärt pidi alla. Saare tagant, männi juurest. Seejärel üle jõe ja viimastest kärestikest jälle vasakult mööda. Kuna kaugemale jälle ei kippunud minema jõudsin veel ühe pooliku tiiru Soome kaldas teha, enne kui kell 11 maha tulin.

Kalast ei lõhnagi. Ei hüppeid, ei sulpse, ei seljauime kerkimisi. Rääkimata võtust. Isegi harjus vaikib täiega. Kahte punni nägin mängimas ja lõpuks üks neist otsa ka kargas. Vähemalt sain käe kalaseks:-)
Teised paadid ka päeva tühja sõudsid.

Hommikul olin juba kella kuuest üleval ja tegin enne ilma kuumenemist korraliku pika-pika laskumise. Lante vahetama ei hakanud.

Alustuseks Soome kallas. Pumba augu kammisin korralikult läbi. Seejärel paremalt poolt kärestike kõrvalt. Laiemale alale jõudes sättisin juba uuele tiirule mineku mõtteid, aga lihtsalt ei viitsinud seda ette võtta. Nii kulgesin edasi.

Paatide sisselaskmise koha juures tüürisin oma küna Rootsi randa ja võtsin kogu vaikse ala sealt kaldast. Peale pikka pikka sirget kammisin ka järgmise kiirema lõigu läbi. Aga ei miskit. Kui metsik putukate rünnak välja arvata – vahepeal oli kui must sein silme ees. Järgmise slipi juures panin pillid kokku ja kuulutasin kolme tunnise laskumise lõppenuks.

Tagasisõit oli pikk – lausa 20 minutit sai täisgaasiga tuldud.

Lõhest endiselt ei märkigi. Ka teistel mitte.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply