Rain

Lenna ujutamise tuur, 23.-24. oktoober 2020

Soome on endiselt nii kaugel, nii kaugel, nii kaugel… Ja tööpäevad nii pikad, nii pikad, nii pikad. Mõlema koosmõju tulemusena tekkis plaan minna reedel koos nimekaimuga Tallinna lahele siiga püüdma. Selline oli plaan eelmise nädala lõpus. Ilmavana aga otsustas täiega vastu töötada ja keris neljapäevaks ning reedeks korraliku tuule üles. Sedasi see plaan õhtale läkski.

Samas oli vaba päev juba töö juurest välja võetud ning aeg vajas sisustamist. Kiirelt küpses uus mõte. Lennat leotama. Emajõele, sellele suurele. Tõnu oli kohe käpp – ta vist enam ei mäletanud enam milline see kalapüük välja näeb. Nii tulimegi neljapäeva õhtul maale, tähistasime korralikult puhkuse (ainsuses, ehk üks päev) algust ja reedel läksime Pärnusse Lennale järele. Õhtul maale jõudes, sauna jaoks jõest vett pumbates ja selle värvust nähes – kena piimakohvi – sai selgeks, et ajaliselt ei olnud meie reis just kõige paremini planeeritud. Veetasemed kõikides jõgedes kerkimas ja mitte vähe.

Et päeva mitte täiega raisku lasta, lasime Lenna uue silla juures lõuna paiku vette. Ei saa salata, hirmus tüütu on see paadi varustuse kokku panemine. Asjade tassimine, kinnitamine, veeskamine, käruga edasi-tagasi jändamine. Tonkatamine ja õngitsemine on ikka oluliselt lihtsamad. Ja iga selle liigutuse juures mõtlesin sellele, et õhtul tuleb kõik uuesti tagurpidi läbida. Ning homme uuesti… Soome variant on ära hellitanud, seal paned korra varustuse kokku ja nelja päeva pärast uuesti autosse tagasi. Vahepeal ei liiguta lillegi.

Ilm Pärnus üsna “põnev”. Sooja 13 kraadi, vahel päike paistis, siis vihma kallas, tuul samal ajal kõrvad peast tahtis puhuda – ühesõnaga nagu tavaline jaanipäeva ilm 🙂 Võtsime esmalt suuna allavoolu (teoreetiliselt, sest tegelikult voolu polnud). Kajalood näitas korralikult kalu, mootor töötas kenasti  ja Lenna surus vapralt lainetest läbi.

Tünnini tulime tiksudes ära, proovides läbi 7-8 erinevat voblerit. Vahel kumbki meist väitis et nüüd võttis, kuigi ilmselgelt oli tegemist naiivse illusiooniga…Tünni all tegime jigipausi. Seejärel ka vana silla juures, kus ema väitel olla paari päeva eest olnud paatide paraad. Ei tea mida nad seal püüdsid, seekord polnud aga seal kedagi. Ka kalu mitte.

Seejärel väheke kiirema hooga tagasi ja siis ülesvoolu. Kammisime nii sügavaid vagusid, kui ka kõrkja ääri. Ilm keeras väheke päikeselisemaks ja kenad sügisvärvid tulid looduses nähtavale. Ilm väljas selline nagu septembri lõpus olema peaks (ups, nüüd ju oktoobri lõpp!).

Kulgesime Reiu suudmeni, seejärel Paikuse alla, Tindisaared ja …uuesti tagasi. Kõrkjate ääres sai veel ahvenatki otsitud, aga mida polnud seda polnud. Vaikselt see kenake meile mõlemale “nullipäev” nii ka lõpuni tiksus.

Õhtul “finetuunisime” paati ja seadsime abivahenditega vaimu erksaks – AGA ME HOMME LAMMUTAME!

Laupäeva hommikul ärkasime kella kuuest. Tõnu esimesed sõnad olid mitte “hommikust” või “tervist”, vaid hoopis “ebanormaalselt vara”. Selgitasin linnainimesele, kes pole aastaid palgatööl käinud, et tavalised inimesed ärkavadki vara, mitte ei põõna kella kümneni igal hommikul. Tee peal sai veel meenutatud, et paarkümmend aastat tagasi oli meil tavaline start kalale ikka kella 3-4 vahel. Oli vast tahtmist… Nii, et isegi kaua täna magasime.

Kolm tundi hiljem olime Kavastus ja lasime paadi vette. Emajõe alamjooksul oleme paadiga käinud vaid ca 18 aastat tagasi, kui Jõgevestest Vasknarva paadiga matka tegime. Koht seega meie jaoks tundmatu.

Päev lubas tulla jahedam kui eilne, samas tuul praktiliselt nullis. Päeva peale isegi mõne päikesekiire kätte saime. Korra ka mingi hallim pilv paar piiska vett kallas, muidu aga tingimused superluks vabas õhus aja veetmiseks. Veetase ka siin kerkimas, aga mitte nii ebanormaalselt kui lääne pool. Värvus ka vähe tummisem kohvi ning sodi ujumas ikka oluliselt vähem.

Kulgesime Kavastust Peipsi poole trollides minema. Kui lood näitas lubavamaid paiku, panime ankrusse ja jigitasime. Vahepeal hooga paar kilti vahele jätsime. Üldiselt jättis kajalood muljeks jubedalt vahelduva sügavuste muutuse. Kord 5-6 meetrit, siis 3-4 meetrised alad, siis mõni sügavam auk…Igav loodi vaadates küll ei hakanud.

Lõuna paiku jõudsime Peipsi äärde Praagat imetlema. Lahe küla ikka, päris põnev oleks sellises asustamata paigas elada. Mõnda aega. Peipsist endast me aga Atlantist üles ei leidnud. Samuti ei suutnud me leida seletust, kuidas traktor sinna kohale sõitnud oli.

Jõe suudmest leidsime aga terve hulga paate, kes ilmselt ahvenat püüdsid. Natuke seda suurt magevee lompi seal teiste paatide keskel imetlenud, kulgesime  vastuvoolu tagasi. Kui tulles polnud kalast elumärke, siis lohutasin, et allavoolu trollimine ongi mõttetu tegevus. Ülesvoolu minnes aga olukord ei paranenud. Ei aidanud ei landivahetus ega tempoga mängitamine. Jigitamine ei erinenud samuti oma resultatiivsuses. Paar puudutust päeva peale sain – ilmselt latikad. Kohast aga ei kippu ega kõppu.

Ahja suudmes keerasime paariks kilomeetriks ka sellesse jõkke sisse. Too oli mingist pisikalast nii punnis, et loodile valget laiku ei jäetudki. Kogu selle kalasupi sees sõites, kadus lant haugide nägemisalast teiste söögipalade vahele ära ja nii ei saanud me ka sellest jõest võttugi.

Tagasi Emajõele jõudes laksasin paaris jigitamise ankrupaigas, kus lood lubas justkui latikat, ka tonka sisse. Aga ei tulnud neidki, vaid nurud oma punnis silmadega jõllitasid mind. Vähemalt paadi “nurukuninga” tiitli sain endale:-)

Nii me päeva lõpuks tagasi Kavastusse jõudsimegi. Ilma ühegi haugi ja kohata. Isegi ilma ühegi konkreetse võtuta. Seega suutsime kahe päeva jooksul kolmel jõel nullitada – Pärnu, Emajõel ja Ahja jõel. Ei tea kas neid kahte päeva üldse tohibki kalapüügiks nimetada, sest sisuliselt oli tegemist landipesu päevadega.

Hoolimata olematust saagist ja puudulikust püügiprotsessist, saab nende kahe puhkepäevaga väga rahule jääda. Mõnus oli üle pika aja selline reis ette võtta, ilma nautida ja puhata. Peaks teine kordki sinna alamjooksule tagasi minema, kuigi sõit sinna on ikka haigelt kauge.

PS! Tehniliselt kuulus võit muidugi mulle, sest ma sain ainukesena landi otsa kala – tõsi, pigem see oli kunagi kala. Mingi skelett täpsemalt:-)

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply