Rain

Linaski luurel, 19-26. juuli 2020

Igasuvine teema, võiks lausa öelda kinnisidee – leida lähiümbruses üles linaskid – sai juuli teises pooles hoo üles. Seekord valisime lõiguks Vanamõisa kandi, kus üks ilus nurgatagune ja rohune koht, mis teooria järgi võiks vabalt sobituda. Selles püügipaigast mõnisada meetrit ülesvoolu ja ka allavoolu olen enne korduvalt tonkaga linaskile kobistanud, nii et teoorias võiks ta ka selles kohas olla. Plaan oli esmalt luurepüük teha, seejärel kohta sööta ja lõpuks nädal hiljem korralikult kalu välja tirima hakata.

Luurekas toimus pühapäeval. Hommikul kell viis korjas Ain mind peale ja peale kand-varvas tehnikat üle põllu olime enne kella kuute jõekaldal. Sööt sisse, õngekork järgi.

Sügavust püügipiirkonnas 2 meetri kanti. Huvitav nurgatagune, kus vahel vool ühes suunas ja mõni aeg teises suunas tüüris. Kupulehed, pilliroog ja muu roheline salat veel pealekauba. Põhja kõrgus ka erinev, viie meetri kaugusel kaldast moodustus nagu väike seljandik, mille kõrval pisut sügavam. Nagu päris… Isegi deeper sisendas usku valitud lõigu õigsusesse.

Järgnes neli tunnikest “nuru kangutamist”. Armaada, mis ennast söödakohale alla istutas oli metsik ja näris isuga. Tõstsime neid järjepidevalt kaldale ja saatsime kohe vette tagasi. Sada tükki vast näkku… Pärast hakkasin mõtlema, et äkki üks ja sama kala käis edasi tagasi 🙂

Mingi hetk latikalipsude punt alla tuli. Siis roosärjed. Vahele ka üks kobedam särg, mis kaldarohus plehku pääses. Turb… Linaskit me ära oodata ei jõudnud, sest päikese kerkides põgenesime palava eest minema.

 PS! Kuna ma sain esimese kala, siis ma loomulikult jälle võitsin 🙂

Teisipäeval käisin söötmas. Pool ämbrit putru ja maisi. Õngitsesin ka paar tunnikest. Latikaparv tundus olevat koha omaks võtnud, sest neid ikka käis pidevalt kallal. Aga kõik punnid v.a üks kes kirbu konksu suutis katki väänata.

Linaskist polnud endiselt kippu ega kõppu. Ei mingeid mulle… Roosärge käis seekord rohkem uudistamas, kui eelmisel korral. Mõni neist ka päris kobe. Suurim 535 gr. Paar ahvenat ka veel lisaks. Üks neist isegi suurem kui madrus…

Kopraonu ujus üle jõe ja jäi minu kalda pilliroogu enda asjatoimetamisi tegema.

Neljapäev tegin uue söötmise (ülepäeva sellepärast, et lihtsalt ei jõudnud… mustikad segasid) ning istusin jälle paar tunnikest korgi seltsis. Kui eelmine kord oli latikas sageli all, siis nüüd vaid nurg. Ka rookat mitte. Ilm oli muutumas ja öösel vihm ning tuul peale tulemas. Lisaks hooti mingid  vihmapilved üle käisid. Tundus, et see vajutas pitseri võtule. Eemal latikamängu näha oli, aga lähemale nood kuidagi ei tulnud.

Esimest korda märkasin all ka mullitamist, mis võiks linaskile viidata. Tõsi ainult ühe korra. Võtma toda aga ei saanud. Ei kärbsevastse ega ka maisiga. Maisi üldse väga ei himustatud. Tunnikese neid leotasin ja vaid üksikud nökerdamised…  Kaua ei passinud ja poole kümnest panin juba minema.

Laupäeval pidi siis tõehetk paljastuma. Kella poole seitsme paiku õhtul sättisime jõe äärde ja viis minutit hiljem tõmbas Ain esimese (nn võidukala) latika välja. 600-700 grammi. Kahjuks see päeva kalaks jäigi. Edasi vaid nurg, nurg,… särg, latikalips, roosärg. Lugema neid ei hakanud aga oma poolsada kala lendas ilmselt meil kummalgi jõkke tagasi. Käis ohjeldamatu valge prahi söömaorgia.

Passisime kuni kella poole üheteistkümneni välja, kui konstanteerisime liuvälja direktori ütlust “siin ei ole kala (linaskit)”.  Ei toiminud see meie valitud koht. Peab uue otsima. Ehk siis meie otsingud Kasari harude linaski teemal jätkuvad endiselt…Natukene pettunud ka – no oli lubav koht.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply