Rain

Paguluses vol.13 – midagi ootamatut!

Kolmekümne kuues päev, 21.aprill 2020

Pole vist kunagi enne teksti sees kirjutanud numbreid ühest kuni kolmekümne kuueni. Nüüd see ka siis tehtud. Ilmselt tuleb lisa ka tulevikus juurde, sest hetkel veel lõppu pagulusele ei paista.

Päev otsa kaalusin mõtet, et kas teha püügivaba päev ja minna jooksma või mitte. Tööpäeva lõpus hakkas mugavuse hääl valjemalt kõlama ja peale ta jäi. Aega oli kuni kella kaheksani, sest lubasin õhtul varem tagasi olla. Kaladele tuldi järgi…

Väljas veel soojem kui eile. Lausa 15 kraadi näitas. Tuul endiselt põhjast. Viskasin esmalt pilgu oma tavalise koha poole, kuid autode järgi otsustades oli see vallutatud. Nii otsustasin uut lõiku avastama minna. Parkisin auto peale kella viite ära ja läks rändamiseks.

Esimene paik selline pooleteise meetrine lõik. Vool liiga kõrge ja kiire ning head tunnet ei tekkinud. Teiseks lõigus üsna sama sügavusega lõik, aga põhjas huvitavad keerised. Lisaks kerge kurv ka, mis andis usku…aga mitte kauaks. Kümme minutit hiljem vantsisin edasi.

Kolmandaks katseks võtsin lõigu, kus kena kaar. Vool läks kenasti teise kalda lähedalt, nii jäi minu poole aeglasem serv. Söödapall sisse ja püüdma. Sügavust kopikas rohkem kui eelmistes kohtades. Pea kahe meetri ligi. Kõrkja äär ja mudane kallas tegid olud ebamugavamaks, aga koht tundus lubav.

Esimesed tiirud aeglasemast veest, mida edasi seda pikemaks visked läksid. Ei midagi. Sööta juurde ja uuesti vaiksemast voolust ja… särg.  Siis teine. Ja kolmas ka veel. Otsustasin siis, et võtan ikka rohkem voolu suunast ja saatsin korgi kaugemale. Korraga jõnks ja… kiirustasin. Otsa ei jäänud. Järgmine tiir samast, uus jõnks ja kohe korgiupitamine otsa. Haakimine ja ritv lookas. Vimb. Tükk aega mässasin, et ettevaatlikult teda kõrkjatest läbi tüürida.

Järgmine tiiru, sama koht. De ja vue korgi käitumises ja jälle ritv lookas. Rahulolevalt sikutasin kala lähemale. Raudselt vimb, käis mõtteist läbi. Venitasin ja venitasin, särg kurinahk. Vimmamõõtu, poole kilone. Punasilmne pealekauba. Natukene tundsin pettumust, kuid paar tiiru hiljem tuli järgmine vimb otsa ja pettumus ununes.

Kella kuueks oli mul viis vimba käes, sisuliselt järjest, nii paari tiiruste vahedega. Seejärel oskas kuues vimb tamiili kalda ääres katki rebida ja sidumisele kulunud aja jooksul jahtus paik maha. Kulus veerand tundi ja paar särge vahel, enne kui seitsmes vimb tuli. Ja jälle vahe. Sööt ei suutnud neid ikka lõplikult paigale naelutada?

Kakskümmend minutit hiljem tuli kaheksasas ja kui vaim oli valmis järjekordseks seeriaks, saabus … vaikus. Mitte lihtsalt vaikus, vaid täiega vaikus. Isegi särg ei võtnud enam.

Pildusin sööta, proovisin eri liine, mängitasin ja ei mängitanud sööta, stoppisin, pidurdasin. Vaid peal peal ei seisnud. Miski ei töötanud, nagu kaevus. Kulus oma pool tundi kui hoopis teisest tsoonist latikalipsu otsa meelitasin, aga vanad liinid ei miskit.

Kell oli pool kaheksa ja pidin tegema viimaseid triive, kui korraga vanast tuttavast kohast – voolu joonelt, kus veest keeris tekkis – korraga kiire korgi upitamine. Haakimine ja taga. Ritv lookas, selge et vimb. Aga sikutas jõuga ennast nii põhja ligi, et kork oli pikalt vee all. Kala oli justkui naelutatult põhja kinnitatud. Siis vaikselt kerkima hakkas ja kalda ääre alla ujus. Olin eelmiste selliste manöövritega juba harjunud ja kasutasin kaheksa meetrise kaika eelise ära, sirutades selle kaugele eemale, nii et kala ei saanud tamiili roogu tõmmata.

Korraks keeras kellegi saba korraliku keerise ning selgeks sai, et see vist ei ole vimb. Hakkasin igaks juhuks palvesõnu “ära ole haug” lugema. Siis selg veepeale kerkis – selge haug see pole, sain kohe aru. Latikas? Kala keeras korraks näo minu poole, kerkides pea ees veepinnale, suur suu pärani. Turb. Ja mitte väike. Kulus vist umbes 4-5 minutit enne, kui kala korralikult pinnale plätserdama sain. Ootasin, et too külili keeraks ja siis saaksin ta vaikselt läbi roo venitada. Aga ei. Too istus ikka kõhuli vees ja vangutas loiult oma pead edasi tagasi.

Tundus siiski üsna väsinud ja otsustasin ta siis läbi roo lohistada. Esimesest rivist tuli edukalt läbi. Edasi tuli ületada pooleteise meetrine rohusodine ala. Alguses keeldus kala edasi tulemast ja keeras korraks suuna uuesti jõe poole, kuid väsimus võttis oma ja sain ta enne roogu tagasi minekut pidama. Siis vaikselt venitasin ja venitasin ta kuni käe kukla taha ulatasin panna. Uhh. Oli see vast madin. Aga käes ta oli!

Turb, emane. Kaalu 2.21 kilo. Uus selle liigi rekord. Ja uus rekord ka lihtkäsiõnge jaoks. 0.16 mm lipsuga sai välja venitatud. Kirp oli huule osas nii nõrgalt kinni, et kalda peal kukkus ta lihtsalt lahti. Ilmselt oli see kala ka põhjus, miks keegi teine all enam ei võtnud. Kes sellise labida juures ikka väga toidulauale tikub.

Sellega sai püük ka lõpetatud ja tulin tulema. Kokku siis 8 vimba, 12 särge, 1 latikalips, 1 turvapunn, 1 turb. Täitsa põnev koht oli. Peab uuesti minema.

Veetase Vigalas +102 ja temperatuur pea plahvatuslikult lausa 10 kraadi! Õhurõhk üsna stabiilne, kerkides ööpäevaga 767 mm-ni.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply