Rain

Paguluses vol.14

Kolmekümne üheksas päev, 24. aprill 2020

Paistab, et mõnel hakkab karantiinist siiber saama – Ain otsustas lõpuks ridva riidekapist välja otsida ja kalale tulla. Mitte, et vimma hooaeg vaikselt juba lõpule ei hakka tüürima:-) Aga noh parem hilja, kui mitte kunagi.

Otsustasime järgida kõikvõimalikke ja võimatuid eriolukorra reegleid, mõnda neist isegi kordades suurendades ja minna turva kohta vimba kiusama. Esimene ettevaatusabinõu oli eri aegadel saabumine, mina jõudsin kohale kella neljaks, Ain tunnike hiljem. Õhuvahet piisavalt… Järgmisena võtsime ette 8 meetrise ringkaitse, või siis nn oma tsooni loomise, millesse teine siseneda ei tohtinud. Vehkisime kaigastega ringiratast, kui teine liialt lähedale keelavale joonele astus. Oleks suuremagi ringi teinud, aga pikemaid ritvu polnud. Selle hädapärase lahendusena õnnestus mul Ain parematelt püügialadelt pisut eemal tõrjuda, muidu oleks ta ilmselt jälle lätlast teinud ja mu kalad välja kakkunud:-)

Sel ajal, kui Ain veel kohal polnud, oli kõik tore. Ilm ilus, päike paistis. Viskasin korgi sisse, panin ridva kõrkjate peale ja hakkasin õllepurki otsima, kui silmanurgast märkasin et kork juba samal ajal hüplema hakkas. Õlle ununes kus seda ja teist ning esimene madistamine veealuse tegelasega sai alata.

Teine vimb tuli kohe järgmise tiiruga ja täpselt samast kohast. Visketsooni alguses tundub olevat selline rohune ja madalam koht ning selle taga väike sügavam lohuke. Sealt nad siis otsa kargasidki. Kolmas kala aga lasi ennast mõned triivid meelitada ja tuli paar meetrit altpoolt.

Olin sedapuhku söödaga ettevaatlik ja saatsin söödakuule oma kaks korda harvemini, kui tavaliselt. Ja ka pisut kaugemale joonele. Eilne kogemus ikkagi seljataga.. Kas see oli nüüd sellest tingitud, et liiga harva söötsin või millestki muust, aga parv lahkus alt. Kulus paarkümmend minutit – selle sees paar särge ja üks turvapunn ikka käisid külas – enne kui järgmine etapp algas. Seekord leidsin vimma üles triivi lõpust, umbes viie meetri kaugusel alguspunktist. Kolm kala tulid järjest, paari triiviste vahedega. Ja siis tuli Ain…

Esmalt kadus päike. Siis tõusis tuul. Ja ma ei tea, kas ta oli salaja kaasa võtnud selle lilla kirbu, millega kõik kalad jões eemale saab peletada, või oli asi milleski muus, aga kella viiest kuueni sain võtma vaid ühe turva punni. Kuue paiku üksik vimb ja siis järgmise pooleteise tunni jooksul sisuliselt vaikus. Kui üks 30 cm haugipunn välja arvata, kelle siis tsoonist 50 meetri kaugusele ümber asustasin. Veealuse elu aktiivsust see aga ei tõstnud. Viidikad lendasid söödakuulide peale laiali, keegi teine oli tsoonis endiselt mudilasi kiusamas.

Poole kaheksa paiku sain veel ühe vimma ja seda oma nõksa-nõksa mängitamise peale. Ja ka sellele järgnes vaikus. Ain samal ajal kolistas erinevaid püügipaiku läbi ja sai premeeritud ühe ära eksinud vimmaga. Ja kiisaga. Väidetavalt olevat see olnud võidu kala. No see on see karantiinis istumise mõju-)

Kella kaheksast sai meil püügist küll, tegin veel viimase viske … ja nagu vahel ikka viimase viskega kipub olema, kargab vimb otsa ja sunnib veel paar viimast tegema. Vaatasime ritvadega distantsi omavahelist distantsi otsides tagasiteel veel ühe madala koha üle, kui ei saanud ka sealt midagi.

Kokku mu siis 9 vimba, 6 neist enne kui Ain oma needuse vee äärde tassis. Andsin omad kalad Ainile. Kuna olin neid eelnevalt puudutanud, lubas Ain neid esmalt kaks nädalat karantiinis hoida ja kui haigusnähte ei esine (n. tuleb vimmal köha), siis alles soola panna. Kuu aja pärast saab siis “vabaõhu surströmmingut” proovida:-)… Lahkudes hoidsime viisakalt autode vahet sada meetrit, et nood ei nakatuks:-)

Ilm alguses päikeseline, hiljem pilve kiskus. Keskmiselt tugeva loode tuulega. Sooja kümne kraadi ringis. Veetase Vigalas +92, temperatuur 9.6 kraadi. Õhurõhk vaikselt langeb, 748 mm.

Neljakümnes päev, 25. aprill 2020

Öösel keeras külmaks ära. Hommikul, kui tonkasid kontrollima läksin, sain ukse avades pahvaka jäist põhjatuult näkku. Aga päike säras taevas ja kruttis päeva peale temperatuuri vähe kenamaks. Kümme kraadi tuli vist ikka täis.

Päev otsa olin kasulik ja kella neljast läksin õhtusele püügile. Ikka oma turva kohta. Sihilikult selleks kellaajaks. Söödakuul sisse ja ritv korda. Kork lendas vette ja hetk hiljem keegi seda juba hüpitas ning haakimise järel vimb otsas. Täpselt nagu eile.

Esimene pooltund möödus lennates. Olin seekordseks peibutamise taktikaks valinud veel vähema söötmise, kui eile. Nii saatsin söödapalli vette vaid sel hetkel, kui vimb õnge otsas oli. Sedasi ei saanud viidikad kuidagi söögile, sest võitlev vimb peksis nad lihtsalt laiale. Asi töötas korralikult. Kala püsis mõnda aega all ja ühestki veealusest röövikust polnud märkigi. Viis vimba ämbris ja üks võitluse käigus otsast pääsenud veel lisaks.

Kas oli see ikkagi vähese pildumise viga või asi milleski muus, aga seejärel tekkis esmalt kahekümne minutiline vaikus ja sinna otsa omakorda tunnine. Ütlemata imelik koht. Kohale tulles on kala kohe all, aga just siis kui teistes kohtades hakkab õhtune võtt pihta, muutub siin veealune elu passiivsemaks. Selline mulje jääb, et vimb päeval siin passib ja õhtupoole liigub edasi.

Alles poole seitsme paiku tuli järgmine laine ja see kestis vahelduva eduga kuni kella kaheksani välja. Vahetasin söötmistaktikat selliseks, et loopisin palle kahte erinevasse kohta. Mõlema püügikoha vahe nii viis meetrit. Loogika peas pakkus välja sellise teooria, et kui ühte kohta haug alla tuleb, siis teises läheb elu edasi. Tundus, et toimiski, sest mingi aeg viidikad vasakpoolses söödakohas laiali hakkasid jooksma ja vimma võtt kolis rohkem parempoolsesse serva üle.

Päris ketti siiski ei tulnud, aga tilkus vimba kogu aeg. Särge ka veel sekka. Kala tahtis sedakorda rohkem mängitamist – kas siis päris korraliku pidurdusega laskumist või vaiksemas vees korgi tõstmist paarikümne sentimeetri jagu. Kolm võttu sain nii, et vimb tegi ühe töksu korgile ära ja kui võtt pooleli jäi, siis tõstsin korgi kohe natukene tagasi ning kala kohe raevukalt kirpu ründas.

Kella poole kaheksa ajal sain aga ridva otsa turva. (nagu kellavärk, sest see eelmine oli täpselt samal ajal). Seekord otsustas vastane peale minutilist sügavas võitlemist järsult minu kaldaäärde roosse söösta ja kuigi esimese mineku suutsin kuidagi ära pareerida, siis teisel katsel jäi kala tahtmine peale. Mõni sekund hiljem keeras turb roos külge ja järsu löögiga rebis lipsu katki. Läinud ta oligi. Silma järgi nii suur ei olnud kui eelmine, aga kilo pluss kala kindlasti.

Kaheksast võtt lõppes. Passisin veel pool tunnikest ja astusin päikeseloojangu eel minema. Kokku 15 vimba, ligi kümme särge ja üks nurg ka veel lisaks. Täitsa lahe õhtupoolik oli, hoolimata kuklasse puhuvast jäisest tuulest, mis sundis ilusa päikeselise ilmaga talvise “pangaröövli” mütsi pähe tõmbama. Korra käis ka kerge vihmasabin üle, pakkudes kena vikerkaare vastaskaldale.

Veetase +89, veetemperatuur 9.6 kraadi. Vigala jõgi. Õhurõhk on langenud 744 mm peale.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply