Rain

Paguluses vol.15 – rekord või siis mitte?

Neljakümne esimene päev, 26. aprill 2020

Hommikul olin tubli, tegi jooksuotsa ja mängisin lapsega jalkat. Kuna järjekord oli selline nagu ta oli, siis ega mul vutis võiduks võimalust polnud. Olin läbi nagu läti raha.

Püügiks otsustasin seekord päevase aja valida. Kella kahe paiku sättisin minekule. Kuna vaikselt hakkab turva koht ära tüütama, siis tegin endaga kokkuleppe – kõigepeal kärestik, siis turvaauk. Otsustasin minna Rumba kärestikule. Ei mitte selle alla, vaid päris kärestikule. Eelmise aasta Vigala kärestiku püük oli jätnud kustumatu mälestuse ja nii otsustasin sellele värskendust otsida. Seda enam, et seal Rumba kärestikul ma polnud varem püüdmas käinudki.

Kohale jõudes ootas mind ees rahvaste spartakiaad. Kolm autot matkatee alguses, üks enne oja, mingi vuras veel eemal… kärestiku alune tundus püüdjatest üle ujutatud olevat. Kahjuks olid kärestiku alumisse otsa ennast ka kaks venelast sättinud, nii pidin otsima püügikohta veel kõrgemalt. Rumba kärestik koosneb üsna mitmest harust, neist kolm väiksemat ja üks siis põhiharu. Üritasin neid väiksemaid oma kummikutega ületada, et kõige suuremale jõuda, aga viimasest kahjuks jagu ei saanud. Vool liiga suur, sügavus samuti. Oleks pidanud pika säärega kummikud kaasa võtma.

Proovisin siis hädisematest paikadest, voolunurgast ja natukene ka suurest voolust. Pool tundi mässasin ja siis loobusin. Peab kas pikema säärega kummikuga tulema või teiselt kaldalt lähenema. Natukene vara tundub ka veel selles kohas kärestiku püügi jaoks, sest vool oli veel liialt tugev.

Pakkisin asjad kokku ja vantsisin minema. Turva kohta, kus kohale jõudes ootas mind ees korralik suvepäev. Kui enne oli mõnus pilvealune ilm ilma tuuleta, siis nüüd asendus see korraliku läitsakuga. Kus alles küttis. Õnneks mitte kaua, sest peagi pilviseks tagasi kiskus.

Kohale jõudes oli kell pool neli. Otsustasin alustada ilma peibutussöödata, et näha kas tõesti vimb siin lihtsalt päeval passib. Viis tiiru, null võttu. Ikka vist ei ole nii. Närv ei pidanud vastu ja söödapall läks teele. Ja paar minutit hiljem ka esimene võtt. Särg. Paar triivi hiljem esimene vimb. Algus oli paljulubav, nagu sellele paigale kohane. Lisa aga ei tulnud, sest teine vimb saabus alles … tunnike hiljem. Tõsi särjed olid vahepeal pisut aktiivsemad ja hävitasid kärbsevastseid.

Teise vimma järel jälle vaikus. Mida värki. Kulus veel 20 minutit ja siis tuli kolmas vimb. Seejärel aga … keegi nagu oli all. Ühe ja sama koha peal nõksaka korgile tegi, aga võtu pooleli jättis. Peale kolme sellist proovimist otsustasin peale võtu katset korgi paarkümmend sentimeetrit tagasi sikutada, mille peale too närvi läks. Ja sekundi murdosa hiljem ka mina. Kui tema otsustas kenasti korki hüpitada, siis mina otsustasin veel korralikumalt haakida. No pehmelt öeldes korralikult.  Pigem vist metsikult, sest tagasi tuli veest lipsu jupp ilma kirbuta.

Uus kirp otsa seotud ja jälle samas kohas nõks. Proovisin uuesti sama manöövrit, mis eelmine kord ja sain kala võtma. Miski suurem kala oli hetkeks otsas ja siis pudises. Krt. Turb?

Järgnes vaikus kuni kella kuueni, kui täpselt samast kohast lõpuks korraliku korgi hüplemise sain ja ilusa kala otsa. Tükk aega mässasin enne kui kaldale sain. Korralik paksuke vimb. 850 grammi. Imelikul kombel ma ei mäleta, mis mu vimma rekord on, sest kunagi aastaid tagasi ühe korraliku matsaka sain ja too siiamaani ilmselt ka suurim olnud. Mälus on, et see kala miski 800 +  grammi oli, aga kui palju täpsemalt?Nimetame selle aasta vimma siis rekordi kordamiseks ja igal juhul selle aasta suurimaks. Siiamaani.

Ühe vimma sain veel järgmise tiiruga ning peale tekkinud vaikust otsustasin lahkuda. Kuidagi ei osanud ma täna neid käivitada. All nad nagu olid, aga võtma ei saanud. Seekord jäid vimmad siis peale. Kasutasin seekord olude sunnil heledamat peibutussööta – võib olla oli põhjus selles?

Kokku vaid 5 vimba ja umbes 10 särge. Veetase Vigalas +86 ja veetemperatuur on langenud 8.6 kraadini. Õhurõhk kergelt uuesti tõusma hakkamas, olles 747 mm.

Neljakümne teine päev, 27. aprill 2020

Täna otsustasin püügikorra vahele jätta. Tegin õhtuse jooksu ja noppisin valvetonkade otsast kaks vimba ära. Õhtul korraks sees mingi kutse ikkagi peale tikkus ja nii kella 7-8 vahel tunnikeseks kärestikule piiluma läksin. Noh õhtusele jalutuskäigule või midagi sellist.

Tundus üsna vaikne olevat. Vaid vaiksemas vees vimb paar korda keeras. Kärestikus ei näinud ühtegi liikumist. Voolu serva peale mingi aeg kaks võttu ja üks kala kätte ning natukene hiljem sama asi samas kohas kordus. Mõnus väsitamine suures voolus, aga kauemaks siiski jääda ei viitsinud. Kahe vimmaga asi ka piirdus. Kärestikus tundub, et ta veel ei passi.

Vesi +83 ja temperatuur 9.4 kraadi. Õhurõhk on vaikselt kerkinud (imelik, sest hommikul lubab vihma) 752 mm peale.

PS! Tellisin endale netist uue STELLA ära. Äkki saab veel enne vimmahooaja lõppu kätte.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply