Rain

Paguluses vol.5


Kaheteistkümnes päev, 28. märts 2020

Viimati sai täispikk püügipäev tehtud sügisel, Soomes. Kuna jääd talvel ei olnud, siis sisuliselt olen viis kuud vaid “jupp” püüke teinud . Ehk siis mõne tunni kaupa, lutsutamine õhtul või tonkatamine päevasel ajal. Hommikust õhtuni, sellist püüki enam ei mäletanudki. Püüginälja rahuldamiseks otsustasin ette võtta täispika päeva. Eilne tulemus andis selleks kõvasti motivatsiooni.

Ülivarane äratus. Kilakola voor kaasa ja pikk matk püügipaika. Rumba alla. Olin esimesena platsis ja panin oma laagripaiga jõgede risti üles. Tool, õlled, söök, varustus, varu varustus, söödanõu, söödad, seljakott tarvikutega, millest enamust vist kunagi ei kasuta. Aga kõik ju maru vajalik…

Hommik oli külm, lausa miinuskraadidega. Peale päikesetõusu hakkas vaikselt soojenema ja rahvast ka juurde tulema. Liiga palju õnneks püüdjaid terve päeva peale ei tulnudki. Teise kalda mehed hoidsid viisakalt oma kahe meetri vahesid. Mina olin esialgu päris üksi.

Olin valmis selleks, et hommik ei pruugi hea olla. Vesi külm, öö külm. Kala ei pruugi kohe liikvele minna. Algus seda ka kinnitas, sest kella seitsmeks olin saanud vaid ühe särje. Seejärel läks aga lõbusamaks. Vimb läks liikvele. Tõsi, võtud kuidagi pirtsakad ja pikkade-pikkade vahedega. Tunniga sain oma neli kala, kahest erinevast püügitsoonist. Kahte kala järjest aga mitte kordagi.
Huvitaval kombel vaikis särg täielikult.

Aeg kulus omasoodu ja hommikust sai peagi keskpäev. Vimba oli ükshaaval juurde tilkunud ja olin jõudnud nende loendamises numbrini üheksa. Särgesid aga samaks ajaks vaid viis tükki. Esimesed vastaskalda seltskonnad hakkasid vaikselt lahkuma, enamuste jaoks neist vist jäigi püük nulli peale. Minu kaldal oli üks seltsiline vahepeale püüdma ilmunud, ka nulli peale jäänud ja lahkus. Tema asemele tuli üks teine mees, kes oli kuni õhtuni mulle seltsiks.

Päev tuli mõnus ja soe. Varane hommik nõudis lõivu ja vahepeal käisin oma tooli peal tukastamas. Kella ühe paiku pakkus vaikusesse erandi ühe vimma võtt ja kella kahe paiku lausa kaks võttu järjest. Kõik said ka ära realiseeritud. Ülejäänud aeg aga kulus tühitriividele. Vahepeale pakkus meelelahutust peakohal tiirutanud droon. Ei teagi kas mõni asjahuviline luureandmeid võtu kohta kogus…kuna keegi niikuinii sel ajal midagi ei tõmmanud, rändas õhusõiduk oma teed minema.

Päevane vaikelu päädis alles poole nelja paiku, mil järsku särg alla laamendama tuli. Järgmised tund aega olid päris lõbusad. Tõmbasin särge pea iga triiviga ja olin sunnitud teise kalda püüdjate “jälle” pominaid kuulama. Õnneks otsustas särg  peagi ka teisel kaldal olijaid lõbustama hakata, nii jäid potentsiaalsed ülejõe ujujad siiski oma ranna peale edasi püüdma. Kella viieks sai särje laul lauldud ja vee all olukord rahunes. Sain mingi aeg veel ühe vimma aga õhtust konkreetset vimmalainet ei tulnudki. Ka mitte teisel kaldal, kus terve päeva peale üldse vaid kaks vimba välja võeti.

Vimma võtt oli täna võrreldes eilsega hoopis kapriissem. Enamasti läks vimb liimile erinevate mängude vaheldumise peale. Ja meelitada tuli teda ikka pikalt. Vaid särgede invasiooni aeg oli samasugune nagu eile – meeletule kirbu pidurdamisele ei suutnud nood kuidagi vastu panna.

Kogusaak terve päeva peale: meeletus koguses D vitamiini, 14 vimba ja 45 särge. Ise ühtegi kala ära ei võtnud, kaaskannataja tassis ise selle pika tee autoni minu püütud uimelisi.

Kasari veetase +78, veetemperatuur 4.7 kraadi. Tuule keeras loodesse ära ja puhus too üsna tugevalt. Õhurõhk on kukkunud kõvasti 759 mm peale.

PS! Valvetonkad pakkusid maja all öösel kaks …. lutsu … sellist nalja pole enne olnud.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply