Rain

Paguluses vol. 7

Üheksateistkümnes päev, 04.04.2020

Reedel jäi kalal käimata. Öösel oli nii võimas torm, et poisi jalgpallivärav keerati lausa ümber ning meie isane kõrvukräts kolis teise kuuse otsa. Toekama. Ei tea kas eelmine kavatseb ära murduda? Tuul ei vaibunud õhtuks ka ja lisaks viskas mingeid imelikke asju taevast alla – vahepeal oli maa valge, siis päikest, siis vihm… Õhurõhk käis lausa 724 mm peal ära. Vene aparaadi seier oli juba üsna põhja ligi. Võtsin kalavaba päeva.

Laupäev aga olin tubli ning vantsisin varakult kohale. Jõgede risti. Tee  piki põldu oli kergelt hirmutav, sest metsseakari pani mingi hetk sellise padavaiga padrikusse, et ma oleks hirmust pea teise suunda jooksnud. Õnneks aga oli neil ainult ühe suuna pilet.

Kohale jõudsin kenasti ja õigeks ajaks. Vastaskaldal polnud veel kedagi. Sain õnge sisse ja kork ka juba kenasti nähtav, kui esimesed kaks vastaskaldalist saabusid. Täna õnnistati mind idanaabri kultuuri esindajatega. Ei tere ega midagi ja tonka tina lennutati peaaegu jalge ette. Keerasin selja lootuses järgmise tinaga mitte kuklasse saada. Mis ma oskan kosta?

Püügi algus oli üsna vaikne. Tuult polnud, taevas oli selge ja väljas paar kraadi külma, ning kala magas hommiku sisse. Alles kolmveerand seitsme paiku sain esimese märguande, et keegi on vee all kohale jõudnud ja järgmise tunniga võtsin viis vimba välja. Vastaskalda soigumine, et mis toimub, et seal on hea auk… ja et peaks sinnapoole kolima… kasvas iga hetkega. Peale seda kala tekkis aga vee all õnneks vaikus ja ärevus teises kaldas rahunes.

Peale kella kaheksat sain veel ühe vimma kätte ja sellele järgnes 4 tundi … mitte kui midagit. Ei ühtegi võttu! Ei ühtegi puudutust! Ka vastaskaldal mitte. Tõsi, tõusis ka läänetuul muutes kirbu mängitamise sisuliselt võimatuks ja nii lasin lihtsalt triivi.

Pidasin vapralt unega võideldes lõunani vastu ja siis lahkusin. Samal hetkel kui oma õnge välja võtsin, lendas tina minu püügitsooni…

Õhtu eel ei andnud rahu. Kas veetõus pani vimma suu kinni? Või lihtsalt päeval ei näri? Võtsin õhtuks veel kaks tunnikest samasse kohta. Poole kuuest, poole kaheksani. Idanaabrid olid lahkunud ja vastaskallas tühi mis tühi. Mingi aeg tuli üks naine vastaskaldale ja temast teisele poole ka üks eesti mees, nii et päris üksi lõpuks ei olnud, aga keegi ei seganud ka kedagit.

Seis vees aga endiselt kehv. Jõgi justkui kaheks jaotatud. Vigala pealt voolab koorega kohvi, Velise pealt must kohvi. Vigala vool sedapuhku surus puhtama vee teise kaldasse ära…

Vihm ja veetemperatuur on oma mõju rändele vajutanud. Sain vaid kolm nõrka nökerdamist ja vaid ühe vimmakala kaldale. Seegi nii huulenurgast kinni, kui üldse annab. Väga pika hambaga võtt.

Kokku päeva peale siis vaid 7 vimba. Maja alune tonka vaikis jonnakalt…

Vesi on Kasaris kerkinud +73ni, veetemperatuur 4.1 kraadi. Õhurõhk 762 mm ja tõusmas. Päeval tegi 7-8 kraadi sooja ikka ära.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply