Rain

Pärnu jõel, 24. märts 2018

Reede tegime perega ühe väikese spa ja ööbisime hotellis. See andis erakordse võimaluse kasutada kohalike meeste eeliseid ja olla juba varahommikul jõel. Nii olingi parklasse autot parkides seal esimene ja kui pisut enne kella kuute jääle astusin polnud silmaulatuses ühtegi püüdjat. Astusin kärmel sammul nn Maidu siiatsooni ja puurisin augu jäässe.

Ilm mõnus. Viis kraadi külma. Sinine taevas pea kohal. Tuul nii nullis, et ei teadnud millises suunas istet võtta. Vaikselt hakkas ida poolelt päikesekuma tõusma. Panin sääsevastseid konksu otsa kui kogu selle ilu krooniks jooksid saja meetri kauguselt neli kitse üle jää jõe teisele kaldale.

Veerand tundi hiljem hakkasid esimesed püüdjad saabuma. Üksiku inimesena jää peal olin neile justkui majakaks. Kõik hakkasid vaikselt minu suunas liikuma. Krt. pidin ma nii vara tulema…

Esimene pool tundi andis märku, et midagi vee all toimub. Alustuseks üks kiisk, siis ahven, veel üks kiisk. Elu vee all käivitus iga hetkega mil valgemaks läks. Siig aga vaikis ja hakkasin valitud puuritud augus kahtlema. Tegin teise 6-7 meetrit allavoolu ja kontrollisin sealt. Hommiku päike asus metsa tagant välja piiluma ja läks väheke soojemaks. See tõi edela tuule, mis päeva peale ennast metsikuks keris.

Mängisin uuel augul agressiivselt umbes kolmandat seeriat, kui ilma hoiatuseta paarikümne sentimeetri kõrgusel põhjast nooguti vaikselt alla vajutati. Haakimisel siig kenasti taga. Selleks ajaks oli mingi gäng vene mehi juba sõna otseses mõttes minu poole astumas, kui ma otse nende silme all kala välja venitama hakkasin. Peast käis läbi, et nüüd puuritakse küll hõlma…

Lasin siial põhjapeal pikalt joosta ega hakanud teda jõuga üles kakkuma. Paar minutit möödusid uimaselt – ma ei olnud veel päris ärkvel ja samasugune tundus ka teine pool olevat. Lõpuks augu all toimus toibumine ja tehti konkreetsem ja jõulisem sööst, enne kui  kala pea auku õnnestus venitada. Kena kilone siig (hilisem kodune kaalumine tuvastas silmamõõdu eksimuse määraks ühe viiendiku – kaal näitas lausa 1.2 kilo täis). Paar klõpsu ja kala kasti.

Õnneks ei olnud saabunud venelased ebaviisakad ja jäid paarikümne meetri kaugusele. Nii sain rahus jätkata. Alustuseks paar minutit vaikust – pekslev siig ilmselt teised eemale peletas. Seejärel aga hakkas jälle juhtuma. Paar näitamist. Võtt, keegi sai vastu hambaid… Jälle näitamised, võtt – ei jäänud otsa.  Seejärel parv eemaldus ja andis võimaluse kiiskadele, kelle närimishimu aga meelitas siia parve tagasi. Jälle korralik võtta, ilus kala taga ja ära kukkumine. Poleks siig juba kastis olnud, oleks ilmselt juba nutuseks kiskunud, nüüd aga ei pannud see isegi kulmu kergitama… Pidu kestis umbes pool tundi. Lõpuks üks alamõõduline ka jääpeale kevadist õhku käis nuusutamas. Peale seda tekkis vaikus. Pikk pikk vaikus…

Üle kolme tunni hiljem (poole kaheteistkümne paiku) sama asi kordus. Pool tundi võttu. Kaks alamõõdulist käisid ennast tutvustamas, üks mõõdusiig pani augu alt jehhat, paar korralikku tühivõttu, üks vastu nina andmine… Täielik de ja vue hommikuga, kui välja jätta see, et jääpeale äravõetavat sorti meelitada ei õnnestunud. Aga meeleolukas ja lahe oli see sellegi poolest. Lõppes sama järsku kui algas.

Järges kolm tundi vaikust, enne kui asjad kokku panin ja koduteele asusin. Tõnn va vanamees juba pool sajandit vanaks sai ja sel puhul keset päeva pitsi tõsta tahtis. No on ikka kombed:-) Nii lugesingi Wimbule sõnad peale, et ta mu siiad rahule jätaks ja kiisad välja kakuks ning sättisin ennast koos perega Tallinna minema.

PS! Ilmselgelt on mu kirp liiga väikese konksuga, liiga palju äraminekuid:-(

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply