Rain

Pärnu jõel, 27. veebruar 2021

Hommikul olin laisk ja nii jõudsin Pärnu alles enne 11st. Enne veel käisin oma jõge pildistamas, kus jää on lahedalt lahti murdunud paarist kohast, aga allavoolu veel ei liigu. Ei liikunud ka päeval, sest õhtul oli seis suhteliselt samasugune.

Väljas oli korralik kevadilm, 3-4 kraadi sooja, särav päike taevas. Otsisin päikesekreemi esimest korda kastist välja… Samas tugev loodetuul jahutas kenasti õhku, nii et jää väga ei sulanud.

Jääga polnud öösel midagi halba juhtunud. Pigem vastupidi. Vesi oli jää peal kenasti ära jäätunud ja eilsed augud kenakese poole sentimeetrise kaanega kaetud. Rahvast jõe peal üsna vähe. Sättisin ennast siiaauku paigale.

Voolu oli võrreldes eilsega kõvasti juurde keeranud. Sügavamas augus andsin oma suuremale punasele kirbule pea paar meetrit lisa jõhvi juurde. Samas, kui eile vaid poole meetri kanti lisakulu oli. Suur vool tõi ka korralikult sodi ja nii pidi iga paari minuti tagant kirpu puhastama. Polnud just suurem asi püügiolukord.

Passisin omas tsoonis tunnikese, noppides erinevatest aukudest mõned vimmad ja nurud. Otsustasin, et kauemaks ma sinna ei jää ja lähen rändama. Pärast äkki kast vimba täis, siis ei oleks viitsinud selle koormaga tatsata. Suund sai võetud ülesvoolu. Männi poole.

Teepeal paar prooviauku. Männi all kuldne kirp otsa ja neli erinevat auku sai läbi katsutud. Täielik vaikus. Seal voolu ja sodi polnud, ka kala vist mitte. Seejärel kaarega tagasi algsesse paika, mõnda kohta vahepeal proovides.

Vanasse kohta tagasi saabudes, olid kõik seal olnud püüdjad jalga lasknud. Käisin uuesti oma augud läbi, kuid vahepeal ära kadunud vool oli uimelistel suud lukku pannud. Üks nurg läks liimile, aga muidu suur ja pikk-pikk vaikus.

Vooluga oli kehv püüda, sodi pärast. Vooluta samuti kehv, kirp kukkus kolks-kolks nagu sangpomm vastu põhja. Igal juhul tundus, et tõusev vesi on kalade suud täiesti lukku pannud.

Pealelõunal tegin veel samasuguse tiiru nagu lõuna paiku. Lisaks käisin varjendi aluses augus. Igal pool täielik vaikus. Lõpuks ühe suvalise koha pealt ühe vimma veel sain, see ronis otsa täpselt sel hetkel kui vool tagasi tuli. Lootus, et kala selle peale ka karbi lahti teeb, aga ei täitunud. Hoolimata korralikust otsimisest, 19 tuhat sammu ikkagi päeva peale, ei leidnudki võtvat kala üles. Juba enne kella viite tüdinesin lõplikult ja tulin maha ära. Jõgi oli sisuliselt püüdjatest tühi juba paar tundi enne seda.

Kokku siis vaid neli vimba ja kolm nurgu. Tõusev ja sogane vesi pani kalal suu lukku.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply