Rain

Pärnu jõel, 28. jaanuar 2022

Töö juures on viimasel ajal nii tihedad ajad, et päevad venivad kole pikaks. Hommiku pool kaheksa alustad, õhtu peale kuute lõpetad. Lõuna ajal lased ka midagi kiirelt hammaste vahelt läbi ja juba sukeldud kahe ampsu vahel järgmisse tegevusse. See on see kodukontori rõõm… Nii sai otsustatud ühel hetkel, et aeg on vaja maha võtta ja tegin enda reedese päeva kalendri tühjaks.

Hommikul kella kaheksa paiku start Tallinnast Pärnu poole. Ilm polnud just lubav. Pilves, hall ja mingit pläusti tilkus taevast alla. Temperatuur tiksus nulli ringis ja puhus tugev põhja tuul. Parkimise kohas kombet selga ajades ei saanud sellest ilma koledusest veel aru, aga jää peal oli ikka üsna ebamugavalt vilu.

Tatsasin hooga mööda libedat jääd otse oma põõsa auku. Lumi oli nädala jooksul ära sulanud ja paarisendise veekihi jääpeale tekitanud. Sättisin seal oma santlaagri sisse. Lood vette, punane kirp sääsevastsete puntraga alla. Millegipärast kipub mul see sääsevastsete pintsel iga talvega aina paksemaks muutuma. Nüüd juba 12-13 tükki konksu varrele ritta ajan. Tõsi, vastsed ise on ka pisut kiduramad kui eelmistel aastatel.

Veerand tundi pidasin nihelemata ühel augul vastu ja siis hakkasin kõrval olevaid vanu auke läbi katsuma. Ei miskit. Terve tsoon tundus tühjavõitu ja nii kolisin vahelduseks eelmisel korral kenasti vimba pakkunud joonele. Teiste sõnadega natukene kalda poole ja ülesvoolu. Posti poole. Ja peagi käe valgeks sain. Kaks korda lausa järjest. Esimene neist tegi sellist sõitu, et juba vaikselt lootsin… Siinkohal on vist paslik meenutada ühte Vigala jõe ääres üle jõe pealt kuuldud vanema härrasemehe juttu – Pärnu jõe vimbadel pidavat olema suuremad lihased, sest nad peavad kõvasti kärestikke ületama ja seetõttu võitlevad ka tugevamalt kui Kasari vimmad, kes omakorda kerges vastuvoolus üles ujudes lihtsalt pekki kasvatavad 🙂

Lisa neile ei tulnud ja nii käisin järgmiseks viieteistkümneks minutiks istumas siiaplatsil. Ikka ei miskit.

Tagasi vimmaaugule ja kolmas kala ronis otsa. Müstiliselt vaikselt võtsid ja vaid põhja ligidalt. Noogutist vaid ülikerge krõps läbi käis. Paar korda tühihaakimist ka pidi enne tegema, kui kala otsa jäi. Kolmas vimb käes, tekkis jälle vaikus.

Nii saigi kuni kella üheni edasi-tagasi kahe augu vahet pendeldatud. Siiaauk ei pakkunud midagi, kui üks kiisk välja arvata ja ka lood oli üsna vaikne. Vimmaauk tilgutas paar kala juurde. Ühel hetkel aga järgmine punn-nina augu alt plehku pääses ja sellega ka parve eemale peletas. Tegin siis uue augu meetrit viis vastuvoolu, samale voolujoonele, ja sain uuesti kellegi toiduga mängima.

Selline “tilgutamine” kestis kuni kella kaheni, kui otsustati tehti päeva “võtulaine”. Sain ühest, järjekorras vist kolmandast ülesvoolu tehtud august, neli kala järjest. Siis üks ära minek ja sellele järgnenud vaikus. Uus auk ja veel kala. Ja siis veel üks auk kus lausa neli vimba leili läksid. Enne kella kolme rahuneti aga vee all uuesti maha. Vaikselt kiskus ilma ka pilvisemaks ja viskas kerget lumelörtsi, see ilmselt kala suu sulges.

Õnneks aga mitte täielikult. Sellist ennelõunast tilkumist erinevatest aukudest ikka pakuti ja nii korjasin vaikselt lisa juurde.

Päeva lõpuks, peale kella nelja kui juba hämaraks hakkas kiskuma ja asjad kokku panin, sai kokku 21 vimba jääle toimetatud. Üks ahvenapunn, üks kiisk ka veel sekka. Siiavõttu polnud, korra käis loodi alt ilmselt siialine läbi, aga see oli ka vaid üks kord terve päeva peale.

Võtt oligi terve päeva üsna nõrgake. Kõrgemale kui kümme sentimeetrit põhjast kala tõusma ei nõustunud. Enamus võtte tulid üldse kirbu põhja langemise peale või siis tõstmisel pausi ajal tehti kerge krõps. Korraliku virutamist täna noogutile ei kingitud. Mängu poolest klappis enim kas aeglasevõitu nõksutamine või kerge tirgutamise moodi liigutus. Aga otse mängu ajal ikka väga harva keegi ära võttis.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply