Rain

Pärnu jõel – lõpuks ometi, 15. jaanuar 2022

Töönädalad on viimasel ajal kuidagi rasked. Rabelemist on palju. Kumm oli reedeks täitsa toss. Nii ei kipu ka nädalavahetusel ennast vara üles ajama ja seetõttu on ka püügipäevad natukene lühemad, kui tegelikkuses võiks. Õnneks päeva samm-sammult pikeneb ja isu saab õhtuks ikka täis püüda. Sedapuhku jõudsin Pärnu siiajahile kella poole üheteistkümne paiku.

Juba sõites, vastu taamal olevat päikest, valdas varakevadine tunne. Täiega märts. Sama sai kinnitust ka jää peal. Väljas kraad-kaks sooja ja ere päike hommikust õhtuni. Loodetuul, mida lubati üsna tugevat, ei rikkunud üldse pilti – pea terve päeva tahtsin kombekal lukku lahti tirida ja jahedamat õhku peale lasta. Mõnusalt soe oli olla.

Kuna päike veel üsna madalalt käib, alustasin varjendi alusest august. Õigemini siis sellest pisut ülesvoolu olevast alast. Sinna paistis ennelõunane päike kenasti peale ja kuna jääkrossitajad ka alles põõnasid, siis otsustasin hetke ära kasutada.

Pole see tsoon see aasta toiminud ja ega seekord ka erand polnud. Kuldset marmõssi koos sääsevastsete puntraga paar korda himustati. Esimene võtja pääses plehku ja teine osutus vimmaks. Pikalt seal tsoonis vastu ei pidanud ja nii kui päikesekiired põõsaaugu piirkonda jõudma hakkasid, kolisin sinna üle.

Eelmise korra püükidest polnud jälgegi näha. Vahepealne külmetamine-sulatamine oli püügiaugu jäljed likvideerinud ja nii lasin maamärkide järgi augu sisse üsna umbes. Sügavus tundus õige olevat ja ka lood näitas kohe veealuseid elumärke. Alustasin püüki, pannes oma “siiamängu” plaadi käima. Esiti ei miskit, kuid viieminutilise mängu järel esimene krõps noogutil ja … no ma ei tea oli ta siis latikalips või monster nurg. Väga vahet tegelikult ei ole. Poole kilone kala sai teisest jääaugust tagasi vette saadetud.

Samast august tuli poole tunni jooksul veel kolm sellist ja hakkasin vaikselt nihelema. Egas ma nurgu püüdma tulnud! See vist ikka ei ole see õige liin. Kolisin siis selle peale meetrit neli jõe keskpoole ja teist sama palju allavoolu. Uus auk sai üsna põõsaga kohakuti.

Algus oli sama. Poole kilone krt-seda-teab mis liik see on, ronis otsa ja kolis vette tagasi. Lasin ta otse samast august alla. Järgmisena aga oli kirpu himustamas juba vimb. Kenake pätsike pakkus mõnusat sõitu. Tolle juba kõrvalaugust alla lasin.

Mängisin üsna kiiret ja agressiivset mängu, seda enamasti 4-5 tiiru järjest, seejärel pisut väiksema sageduse ja amplituudiga ning üsna põhja ligidalt jätkasin. Kõrgemale kirbuga üldse ei roninud.. Järgmised vimmad enamasti selle väiksema sageduse peale käivitusid ja otsa koperdasid. Lasin kalad samuti kõrvalaugust alla tagasi.

Kell tiksus omasoodu ja jõudis poole üheni. Olin just lõunavõileiba maiustamas, kui käivitus “happy hour”. Ja seda lausa mitmuses. Kui sinnamaani olin vaikselt tiksutades jõudnud umbes viienda vimmani, siis sealt edasi käivitati ootamatult agressiivne invasioon kollasele marmõssile. Kirp sai all vaevu mängida, kui kalad järjest otsa ronisid… Ja ilusad poisid. 

Mingi hetk väsisin nende tassimisest ja vabastamisest kõrval olevast august ning kui järgmisel korral 750 grammine pätsike jääle maandus, otsustasin C&Ri pöörata C&takethemhome stiiliks. Kella pole kaheni oli täiega laulupidu. Umbes kümme vimba seljataga jää peal tekitas tunde, et kalapüük, see on imelihtne. Lase kirp sisse ja venita kala välja. Mis seal keerulist on 🙂

Poole kahe paiku tekkis aga korraks vaikus. No nii viis minutit ja siis järgmine “krõps”. Selge, vimb käivitus uuesti. Mingi hetk, kui kala oli pooles vees, hakkas too aga hoopis teistmoodi võitlema. Peksis peaga nagu haug. Käsi tamiiliga käis järskude löökidega edasi tagasi. Mõni hetk hiljem ilmus augu alla hele hõbedane sillerdis, kellel ninapeal mingit kühmu polnud. Siig! Panin käe talle toeks ja venitasin august välja. Selle aasta esimene. 770 grammi pole just Herakles, eriti kui arvestada vimma vaid 20 grammise vahega, aga käes see “kinnisidee” lõpuks oli.

Järgnes aga uuesti vimb. Natukene nagu pettumuseks… Lood näitas pikka “boamadu” põhja peal ja mingi hetk “krõps” ka nooguti läbis. Pool tundi hiljem aga tekkis põhjast umbes pool meetrit kõrgemale teistmoodi “madu” ja mõni hetk hiljem sain uuesti tunda teistmoodi pekslemist. Teine siig pistis nina jääaugust välja. Väiksem kui eelmine, 660 grammi., aga ikkagi siig. Rahulolu olukorraga võttis täiega maad 🙂 Tahtsin ühte, sain kaks. No mille üle siin kurta.

Siiale järgnes uuesti vimmashow. Tõsi, sellist andmist nagu enne enam ei tulnud. Kala oli all aga tahtis kõvasti meelitamist, enne kui liimile läks. Vaikselt tiksus aga uusi poisse jää peale juurde.

Kella kolme paiku saabus lõpuks vaikus. Tundsin isegi kergendust, no kaua võib… Allavoolu olnud paar kalameest, lahkusid. Ma jäin siiski paigale. Reastasin kalu ja tegin vahelduseks paar pilti moblaga,… ning ootasin päikese loojangut. Kiiret kuhugi polnud ja uudishimu hoidis paigal – kas päikeseloojanguga kaasneb veel mingi action, või on päev omadega õhtal.

Kuldne ketas langes vaikselt puude taha ja loodile tekkisid uued varjud. Järgnes kolme kena vimmapätsi võtt. Kõik sellised 600+ grammi. Siig aga uuesti enam alla ei tulnud ja peagi asjad kokku pakkisin. Loodil kala alla jäi, aga rohkem lihtsalt ei viitsinud.

Kokku käis jää peal 31 mõõdus vimba, 2 siiga, 8 latikalips/mutantnurgu ja üks parajalt kobakas särg. Paar kiiska ka loomulikult. Hea et alguses sai neid vimbasid tagasi lastud, sest lõpuks sai kilekott pilgeni täis – tuleb välja et sinna mahub 20 vimba ja 2 siiga. Kõuts saab endale vimbadest kõvasti äkist teha, naine siigadele muidugi küüned taha ajab 🙂

Oli ikka ulmeliselt hea päev. Ilm imeliselt ilus. Kala võtis täiega. Siig tuli ka. Sellist jaanuari püüki ei mäletagi. Uskumatult äge oli! No mida sa veel rohkem oskad tahta!

PS! Rõhk kerkis 715 pealt 721le.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply