Rain

Pärnus järelkasvu kasvatamas, 27. juuli 2021

Pärnu laht on minu jaoks üks kahtlasemaid püügikohti Eestis, kuhu üldjuhul väga ei kipu minema. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks ei saa ma aru, kuidas sellisel veteväljal kala üles leida, mis loogika järgi ta käitub. Teiseks, jäävabal ajal, pidev õõtsumine pole mu lemmiktegevus. Kolmandaks, ei ahvena suurus talvel, ega ka koha suurus suvel, pole just selline … atraktiivne. Vanasti sai isaga talvel kõvasti seal jääpeal käidud ning tema abil ikka ahvenat ka leitud ning kottide viisi koju tassitud; suvel olen paar korda käinud, kuid kõik need püügid on nii igavad ja saagitud olnud, et pole olnud millestki kirjutada.

Eilne Pärnu minek sai Kõutsiga kokku lepitud juba Soomes. Valisime pikalt ilma, et lainet poleks ja nii sai esmaspäevases suveleitsakus poolepäevane püügiretk ära tehtud. Ega ma poleks väga sinna kippunudki, kuid tundus hea võimalus poiss kalale viia. Merel ta polnud püüdmas käinud, lubasin et väga lihtne püük, saab telo passida, midagi tegema ei pea…no ja põhiline argument tuli naiselt – kas sa kaod siit toast välja juba. Kumma pihta see lause küll käis, me täpsustada ei julgenudki 🙂

Lenna autole sabasse, Olerexis saime Kõutsiga kokku ja edasi juba suund Pärnu uue silla alla. Parkla selline pooltühi (pessimist!), paadi sisselaskmise järjekorda ka polnud. Kiirelt asjad paati ja peale. Jões elavad suured kollid jätsime proffidele püüdmiseks, ise suundusime kiirel taktil mere suunas.

Ilm täpselt selline, et peale muuli oleks pidanud kohe vasakule ära keerama ja hooga riivaranda maanduma. Päeval tuli 30+ kraadi päikest, tuult sisuliselt ei olnud, vesi ise 25 kraadi. Rannailm mis rannailm.

Lahel mitukümmend paati laiali, mitmes pundis. Valisime ühe  neist välja ja liitusime nendega. Poisile sai ritv pihku pistetud ja vabavalik lantide hulgast antud. Valituks osutus ahvena värvides Jesse ja viis minuti hiljem keriti esimene kohapunn välja.

Ootamatu eduseis viis lapse mobiili pingi alla ja too keskendus nüüd skoori hoidmisele. Pikalt seis ei muutunud, umbes tunnike hiljem sain ka esimese kala paadini.  Järgmise poole tunni jooksul sattusingi korraks soonele ja viisin skoori 4:1 minu kasuks. Enamus kalu väljakerimisel otsa kargas, ei tea kas liiga aeglane takt sai valitud… Vastane aga ei kavatsenud alla anda, vahetas järjekindlalt lante ja tilgutas vahepeal kala juurde. Iga kala eri paigast ja eri landiga.

Mingi hetk Kõuts paarist punnist raporteeris, siis üks paatkond oma kala mõõta palus. Osutus too 42 sentimeetriseks. Silme all ainult punne vette tagasi saadeti. Teiste sõnadega minu silme all, meie püügikorra ajal, me mõõdus kala ei näinudki.

Päike küttis täiega ja kella kolme paiku murdusid meie kaaspaatkondlased. Kasutasime püügiks veel erinevaid “horisontaalseid asendeid” ja pidasime seeläbi veel tunnikese vastu, kuid siis lahkusime samuti. Paadis jäi seis sõbralikult viiki 4:4. Koju polnud kummalgi paadil midagi viia.

Kodus emale raporteeriti, et käras päev küll; kui ise veel õhtul küsisin, et kas homme ka läheme, sain kategoorilise ei. No ei tule tast kalameest kohe kuidagi.

PS! Paadil korki ära võttes, voolas hea mitu ämbrit vett välja. Tundub, et kusagilt lekib. Ongi hea põhjus Pärnusse uuesti mitte minna 🙂

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply