Rain

Pärnus siia luurel, 17. jaanuar 2020

Eilne Kasari jää ja sama õhtu õhutemperatuur -21,7 kraadi enne saunaminekut, andis usu, et Pärnus kannab ka juba kenasti. Kuna eelmine aasta jäi jäähooaeg vahele, siis kohe hirmsasti kibelesin uurima, et kuidas siigadega lood. Pole seal jaanuaris küll kunagi mingit eldoraadot olnud, kui üldse siis juhuslikud võtud, kuid uskuma ju peab.

Üheksa paiku startisin, õues “vaid” kuusteist külmakraadi. Tee peal loetlesin üles lausa neli erinevat kitsebandet, igas 4-5 looma. Üks neist kampadest oli sisuliselt ühe talumaja akende all nuhkimas. Juba paljuks on neid ikka läinud. Hiljem tagasiteel pidin peaaegu ühe alla ajama…

Anyway olin ma kell 10 Lennuki all jääpeal proovipuurimist tegemas. Üllatavalt õhuke, nii 7-8 cm, aga must ja tugev, kuigi vastik vesi ja lumi jää peal. Mõned kalamehed Reiu all paistsid ja piki jõe äärt läks kenake suusarada. Võtsin sammud samale joonele ning tatsasin ülesvoolu minema.

Esimene peatus, et keha maha jahtuks enne järgnevat kilomeetrist tatsumist, sai tehtud langeva puu all, vimma tsoonis. Siin jääpeal samuti vesi ja vee peal lumi. Nii istusingi miinus 12 kraadi juures jalgupidi vees. Päris vastik oli, sest saabas jahtus kiirelt. Sain oma punase kirbuga peagi ühe 100 grammise ahvena ja kui keegi rohkem erilist entusiasmi üles ei näidanud otsustasin kiirelt sellest vesisest piirikonnas eemalduda. Kildi jagu kand ja varvast.

Järgmine peatus juba lemmik siiatsoonis. Vahelejäänud aasta tekitas teatud küsimusi kaldamärkide suhtes, aga vist leidsin ikka vana paiga üles. Siin õnneks vett jääpeal ei olnud, aga lund see eest rohkem ja jääl paksust vähem. Vaevu kuue sentimeetri jagu.

Tegin järgneva tunni jooksul selles rajoonis kaheksa auku, proovisin läbi kõikvõimalikud mängustiilid alates aeglasest kiigutamisest kuni segast peksva temponi välja. Endale kõik need stiilid hirmsasti meeldisid, kaladele aga üldsegi mitte. Tüdimus hakkas kiirelt kõrvavahele ronima ja panin järgmise plaani paika. Üle jõe, suure männi alla. Äkki ahven kodus?

Jõgi siiaaugus üsna sügav, paarkümmend meetrit eemal läheb aga madalamaks ja nii liikusin igaks-juhuks aeglaselt sammhaaval. Jõel laiust selles kohas küll, aga samas seal ka kahtlasi kohti. Olin nii 2/3 distantsist juba läbinud, kui esimest pragisemist kuulsin. Kohe sammusin selg ees tagasi sinna kus poolt olin tulnud. Panin mõne meetri kaugusel asjad maha ja tatsusin uuesti ohtliku koha juurde. Puur andis kahe pöörde järel vee kätte. Jää paksus selles kohas vaid 3 cm jagu. Mnjaa, märjaks ei tahaks saada, käis peast läbi ja otsustasin ringi minna.

Mõni aeg hiljem, meetrit viiskümmend allavoolu sama lugu. Kurja, ei saagi siit edasi? Otsustasin seejärel mõttest loobuda ja kindlat trajektoori pidi suundusin Reiu suudme poole. Seal siiarajoonil suurust maailm, proovin parem sealt.

Esimene peatus uue plaani püügipaigas andis kiisa. Jääd seal vaid 4-5 cm ja nii suhteliselt aegluubis edasi liikusin. Paar auku vaikust ja kolmandas (põõsa augus) korraga tavalise vimmamängu peale, nii pool meetrit põhjast, mõnus nooguti vajumine ja haakimisel taga raskus missugune. Kohe kuidagi ei tahtnud põhjast üles tulla ja olin üsna kindel et siig otsas. Järgnes paar minutit meelitamist. Mina teda ülespoole, sangpomm kiskus allapoole. Pooles vees tärkas elu ka raskusele sisse ja kala tegi paar kena sööstu. Lükkasin auku igaks juhuks lund peale ja tänu sellele augu all erilist pekslemist ei tulnud. Lõpuks lumest ninapidi välja ronis… vimb. Kuigi väga kena poiss, 700+ grammine, oli kerge pettumus siiski sees.

Jätku seal ei tulnud ja nii tegin veel kontrollaugud üles ja allavoolu, aga ka neist ei miskit. Ilmselt oli tegu ainukese talveunes olnud vimmaga, kes mingil imelikul põhjusel ühe silma lahti oli unustanud.

Kui ise olin kogu aeg alahoidlikult ettevaatlik jääolude suhtes, tehes pidevalt kontrollpuurimisi ja liikudes vaiksel sammul, siis pealelõunal sain kogemuse, kuidas tavalised inimesed jääpeale tulevad. Kuulsin ühel hetkel, et ülejõe kaldas lärmakas perekond askeldas. Keegi midagi kalamehest hõikus ja mõni minut hiljem korraga oli üks mees mu nina ees pärimas, et kas jää ikka tugev. Ma ütlesin et nii 4-5 cm, et väga uljas ei tasu olla. Sellepeale lõi mehel peast klaariks ja kamandas kogu perekonna, kahe väikese lapsega, kes olid juba poole jõe peale jõudnud, tuldud teed tagasi. Ja õigesti tegi, ilmselgelt on veel vara suvalistes kohtades liugu lasta ja pea ees ringi tormata.

Järgmisena liikusin vaikselt Reiu suudme suunas. Ettevaatlikult, sest mine tea mis seal kahe jõe piiril olla võib. Käisin kolm neli auku ilma ühegi võtuta läbi, kui korraga külm hakkas vaikselt kontidesse trügima. Õhutemperatuur oli küll päeva edenedes ülespoole roninud, kuid lõuna paiku tekkinud lääne tuul jahutas keha maha. Nii otsustasingi kella kahe paiku ennast soojaks kõndida ja suundusin oma enda tuldud jalajälgi pidi Lennuki alla tagasi.

Soe sees, proovisin päeva esimest auku ja sain teise ahvena. Punni. Seejärel kümme meetrit jõe keskkoha poole…vaikus…veel kümme meetrit…ja täiesti lambist vajutas viie minutilise mängitamise järel keegi nooguti alla. Vimb. Väiksem kui esimene, aga kõlbas ära võtta küll. Lisa ei tulnud hoolimata jonnakalt samal augul kükitamisest

Veerand tunnikest hiljem tüdinesin ja tegin samale voolujoonele viis meetrit allavoolu uue augu. Jälle tükk aega tühja mängitamist kui keegi koputamise reziimi peale käima läks. Vimb. Ja otse loomulikult ei mingit järgmist… Veel veerand tunnikest hiljem eelmisele augule tagasi korraks proovima läksin ja seejärel minuti järel põhjast lausa 70-80 cm kõrgusel vimb noogutit “krõbistas”. Kolmas kala ronis jää peale. Proovisin veel viis minutit, aga kauemaks jääda ei tahtnud ning panin asjad kokku. Kell küll alles pool neli, aga mulle sai selleks korraks küll. Grupipilt sai muidugi ka tehtud.

PS! 12 tuhat sammu sai siis kummalgi päeval vantsitud jää peal. Kalasport:-)

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply