Rain

Peotäis siiga Tallinna lahelt, 30. oktoober 2020

Eelmise nädala siiapüügi plaan läks tuule tõttu õhtale. Uut katset planeerisime reedeks ja tuulejumal tuli meile seekord appi. Juba nädala alguses lubas vaid 1-3 m/s ja nii uskumatu kui see ka pole, kestis prognoos nädala lõpuni välja ja pidas ka paika. Nii me hommikul kella kaheksa paiku kolmekesi Lennusadamas slipi ääres kokku saimegi. Rain, Mihkel ja mina. Merd eriti näha polnud, käimas olid mängufilmi “siil udus” kaheksateistkümnenda osa katsed.

Paat vees, võtsime suuna miinisadama alla. Nimekaim teadis, et seal on kala. Kunagi oli olnud. Oli lausa ise näinud… Ja ega ta võssa ei pannudki, sest vaevu sain tonkad sisse, kui esimese ridvapits värisema hakkas. Esiti arvasin, et ridval on külm, aga ei – peagi teda ka paadist eemale sikutama hakati. Mõni aeg hiljem, peale pikka-pikka ja väsitavat võitlust :-), ronis veest välja kolmekümne sentimeetrine siiakonn. Käsi sai siiaseks. Konks loomulikult soolikasse välja söödud  ja nii said kajakad saagi endale.

Jätk ei olnud üldsegi paha. Mõni aeg hiljem veel üks võtt, aga kiirustasin liialt. Siis veel üks ussihävitamine, aga see võtt millegi pärast pooleli jäeti. Seejärel Mihkel kümneminutilise väsitamise järel oma suure siiakonna paati venitas. Kala väljavõtmine võttis niikaua aega, et sadamasse tulnud mereväe laeva pildistamine jäi seetõttu olude sunnil ära. Aga vähemalt olid pardal olnud parda ääres valveseisangus, ilmselt Mihkli suure kala pärast.

Vaikselt lükkas kerge tuuleiil peagi udu laiali ja andis ruumi päikesele. Kas see oli liigsest valgusest (isegi dokis olnud Tallink ilmus kui nõiaväel udust nina alla) tingitud või millestki muust, aga lisa ei tulnud ja nii läks ankrupaikade vahetamiseks. Kaks püügipaika kaugemal, siis samasse rajooni tagasi.

Päike muudkui kerkis ja kerkis ning soojust tuli aina juurde. Olin lahele tulnud kergetes riietes, kuna korralikud soojad kalapüügi vammused olin maale unustanud. Põdesin veel hommikul, et ei tea kas hakkab väga külm… peagi aga vaikselt jopelukk lahti keris ja müts peast lendas. Uskumatult ilus ja soe päev oli. Kohe kahju oli, et me ei olnud planeerinud Naissaarele merika trippi – sellise ilmaga oleks suurima rõõmuga selle ette võtnud.

Kell lähenes vaikselt keskpäevale, kui Mihkli suureks meelehärmiks teise siiakolli paati venitasin. Sama pirakas kui eelmine. Hirmus kahju on neist punnidest, õgivad endale konksu nii kurku, et täiesti võimatu on lõhkumata ja veretult neid vabastada. Läks kaduma ka selle siiapoisi elu, kajakas napsas ta pinnalt ära. Looduses käib ikka kõik ringiratast…

Seejärel pidime Mihkli kaldale ära viima, et ta kella 1ks Sakusse jõuaks. Mingi pidu pidi seal toimuma, vanade inimeste pidu:-). Ise tulime peale maandamise protseduure vanasse kanti tagasi ja nullitasime edasi. Tunnikese jagu oli veel mõnusat päikest ja sooja, kuniks vaikselt pilveäär meile peale vajus, valguse maha keeras, tuule üles leidis ja pisut lainet tegema hakkas. Ei midagi hullu, aga päris suur kontrast hommikuga võrreldes.

Käisime samas tsoonis kolm ankrupaika läbi, seejärel patarei vangla all ja lõpetuseks ka linnahalli all viimane peatuspaik. Seal keegi ussi rüüstas, kuid lisa me ei saanudki. Kella kahest tulime maha ära. Kokku siis kolme peale kolm punni. Saia peale ei miskit.

Päris mõnus püük oli kokkuvõttes – ilm oli täiega super. Ma ei olnud kunagi enne Tallinna lahel püüdmas käinud, tasub teinekordki proovida. Ümarmudil ju veel saamata. Vesi lahes veel üsna soe, nii 9 kraadi ringis.

PS! Indrek samal ajal teises kohas lammutas ja 7 kena kala kasti sai. 

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply