Rain

Rumba all korgiõnge hooaega avamas, 06. aprill 2019

Ei mäleta, et oleks kunagi aprilli alguses sääski ringi lendamas näinud. Täna oli selline päev, et sai see ära nähtud. Lisaks ka liblikad, aga need nagu tavaliselt ikka vähegi soojema päevaga kohe välja tulevad ja ka selle aasta esimesed krooksuvad konnad. Teisi sõnu oli ropult soe ja kevadine päev, mis sai täisulatuses vee ääres ära veetud.

Alustasin juba enne päikesetõusu. Ain oli veennud mind õhtusele püügile minema ja nii tahtsin vara hommikul luurel ära käia, päeval muid asju teha ja siis õhtuks uuesti tagasi minna.

Tatsasain erksal meelel veel pimedas oma pika jalgsi teekonna ära. Väljas oli nii pime, et isegi loodusemärgid olid kahtlaselt loetavad – viis-kuus valget laiku panid padavai metsakõrval minust hooga mööda. Näed, nüüd ei teagi kuidas neid märke tõlgendada, et kas olid ikka kitsed või äkki hoopis jääkarud ja mis nende märkide erisus oleks:-)

Kohale jõudes sööt sisse ja vapralt sauna seinal talve üle elanud Stella töökorda. Selleks hetkeks hakkas vaikselt valgenema ja Rumba tee muutus kui kiirmagistraaliks. Riburada pidi vurasid kümmekond autot mööda. Tavatult tihe liiklus.  Oleks ikka viimane aeg kaaluda selle tee neljarajaliseks asfaldiribaks muutmist… Enamus kulges sügava peale, aga vaikselt tilkus ka vastaskaldasse püüdjaid juurde ja jõeäär täitus meestega.

Algus oli paljulubav. Esmalt kargas kuldse kirbu ja kärbsevastsete otsa üks vimb, siis paar särge vahele ja teine vimb. Erilist võtmist polnud, aga igav ka just mitte. Enamvähem iga viienda triiviga sai keegi närvi aetud. Seis hakkas tasapisi särgede kasuks muutuma, kuid enne kella kaheksat sain siiski veel kaks vimba kätte.

Päike tõusis üha kõrgemale ja temperatuur kasvas mühinal. Tasapisi sai vammuseid maha võetud. Järgnes sõna otseses mõttes kaheksa tundi praadimist aeglasel tulel, sest ennelõunal andis Ain teada, et ta ikkagi ei tule. Vabanduseks rääkis midagi naelast, jalast ja erakorralisest meditsiinist. Kuidagi suutis ta need sõnad ühte lausesse vormida ja mingi oletusliku vabanduse välja võluda. Ma ise kahtlustan küll, et kaotuse hirm tuli peale:-)

Umbes samal ajal oli võtt ka sootuks lõppenud ja kratsisin kukalt – ei viitsi vist ikka edasi tagasi vantsima ka hakata – ja nii jäi planeeritud päevane paus plaanist välja. Kalkuleerisin oma võileiva ja õlle varud üle, läksin tarbimisel üle säästureziimile ja päevitasin edasi.

Kell kolm toimus virgumine. Särjeparv maabus merest ja solistamine mõlemal kaldal läks lahti. Kõva andmine käis pea kolm tundi järjest, rahunes siis tunnikeseks ja tegi seitsme paiku veel tunnise laine. Mida aeg edasi, seda kenamaks läks ka kala sort. Sekka lõi juba 300-400 grammiseid isendeid. Vimb aga … kella poole viiest sain ühe ja poole kuuest teise. Rohkem aga ei midagi

Sama seis tundus ka teisel kaldal olevat. Päeval üks mees sai käreda voolu seest kaks tükki, loopides oma rasket tina vastikult minu nina ette… kuid rohkem silma ei hakanudki. Proovisin küll erinevaid kirpe – kuldset, punast, kolla-punast – töötavat tundus neist ainult esimene.

Päikeseloojangu ajal panin asjad kokku, võtsin oma vimmad ja mõned särjed ning tulin tulema. Kokku käis käest läbi täpselt 100 särge (imelikul kombel lõppes õhtune võtt täpselt selle numbri järel) ja 6 vimba (suurim 650 gr).

Õhtuse sauna järel, kui pea tegi teleka ees nöka-nöka, sain lõpuks ka aru, et hullult väsitav, aga samas lahe praadimise päev oli olnud. Mõnus oli olnud molutada!

PS! Vesi Vigala harul +113 ja ikka veel alla 5 kraadi soe. Päeval õhutemperatuur ilmselt üle 15 kraadi ära, tuul kergelt idast, õhurõhk 760 mm ja tõusev.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply