Rain

Soomes, 11. mai 2022

Öösel saabus vihm. Too lõppes varahommikul, kuid tuul ja pilved jäid. See kõle vaatepilt hoidis meid kauem hommikukohvi juures ja peale läksime alles poole kümneks. Teised pidid õhtusele praamile minema, nii et püügiaega oli vaid kolm tundi.

Saime mere ääres vaevu ankrusse pandud, kui kõne Kõutsilt andis teada, et minnakse varasema praamiga. Sellega kuivas hommikune mereäärne püük vaid tunni pikkuseks. Sain neoonrohelise kp baitsiga 1:0 võidu kätte ja tulime tulema. Egas haug ka närida tahtnud. Tunni peale vaid kolm võttu…

Saatsin teised koduteele ära ja jäin majas asju ajama. Kella kolme paiku suundusin uuesti veele. Selleks ajaks oli väljas juba mõnusalt soe ja päikeseline olukord. Ka tuul näitas selgelt raugemise märke.

Liinide all rääkisin ühe kohaliku vanamehega, kes väitis et on saanud augu servast jigitades mõne korraga üle kümne koha. Tõsi kõik väikesed, kilogi pole lõhki löödud. Selle info peale otsustasin haugid unustada ja minna kümne haru uurima.

Esimene ankur saare taga andis selle reisi esimese koha. Alamõõdulise. Teise võtu sain veel, kuid too ei jäänud otsa. Edasi kulgesin juba trollides ülesvoolu.

Lood näitas suhteliselt kesist veealust olukorda. Ühes augus paar kaart joonistus välja, muidu aga oli pilt tühi nagu oleks lood kaevus. Ka latikaparvesid ei trehvanud. Järgmise kaare ekraanile sain suvise koha sirgelt ja sealt ka trollides teise kohapunni. Too oli 41 cm ja koperdas pruuni jesse otsa. 

Kammisin selle sirge mõlemat pidi läbi ja tulin uuesti saare taha. Lood pakkus seal kahte kaart ja kaks kohapoissi ka välja võlusin. Forelli värvides wakega. Seejärel juba hooga merele. Paat oli üksi sõites nii kerge, et sain 37,5 kilti tunnis kätte. Gaasi kolmandiku võrra maha keerates, lendas paat endiselt 33-34 kilti tunnis. Mõnus oli niimoodi lennata.

Mere ääres oli ees ootamas kolm paati. Kaks eesti oma ja üks kohalik. Sättisin ennast punase poi juurde ankrusse ja kukkusin jigitama. Tundus, et olin pisut hilja tulnud. Kell oli juba viis ka, ning haug ei närinud (enam?). Eestlaste paadis korra nägin kahva kasutatamas, kuid tundus, et ka neil ei toimu eriti midagi.

Tegin kaks ankrut vasakus servas ja siis kolisin teise äärde. Olin värvide vahetamise kampaanias juba põhivärvid edutult läbi käinud ja kraapisin landikastist välja järgmised uued tulijad. Otsa läks üsnas suur sinine ja hõbedane silikoon. Tootjat ei teagi. Esimene vise sellega ja päeva teine haug käis korraks õhku nautimas. Järgnes paar tühja viset ja seejärel kenake pauk nii kümne meetri kaugusel paadist.

Vonks vonks, sidurisortsud ka otsa. Vaikselt venitasin teda vastuvoolu paadi poole. Kala hoidis kogu aeg põhja ja tuli niimoodi paadi alla välja. Sealt ta siis seejärel üles vintsisin. Üllatusena kerkis veepinnale ilus koha. Kahv kiirelt alla ja esimene kastikoha oli paadis. 3.65 kilone, kena isane kala.

Proovisin samas veel oma pool tundi, kuid lisa ei saanud. Selle aja jooksul olid kõik teised paadid lahkunud ja nii sain paar ankrut samas tsoonis veel teha. Tulemusi aga polnud, haug oli suu lukku pannud.

Koduteel tegin kohustuslikes kohtades – punase maja sirge, bonderi käär, ilusa maja alumine osa – trollimised ka ära. Ja ka see tegevus osutus tulutuks. Kell kaheksa olin juba majas tagasi.

Bonder ja co saabus õhtul.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply