Rain

Tagasi Lappi, 09. august 2020

Suvine tööaeg möödus toimekalt ja igapäevaseid terviseameti teateid tähelepanelikult jälgides. Koroona haigestunute arv kasvas ärevustekitavalt kiiresti, tekitades kahtlusi, et ega ometi piiri uuesti kinni ei panda just meie teiseks sellesuviseks Lapi reisiks. Läks aga hästi ja laupäeval tulime laevaga üle. Rongiga öö otsa kolistamist  ja pühapäeva varahommikul nautisime Rovaniemis värsket ja karget hommikut. Ilm oli muutumas, suvine leitsak pidi asenduma mõõdukama temperetuuriga, enne seda aga lubas kõvasti tuult ja väheke vihma. Sademed olid tõesti pea olematud, tuul nagu lubati vastikult võimas. Valest kaarest, ehk siis põhjast, veel pealekauba.

Kella poole ühe paiku maabusime mökki. Asjad tassitud, ridvad peremehe juurest toodud, suundusin paadi järele. Kõikide toimetuste järel panin vaimu valmis tuulega võitlemiseks. Esimene trett kella poole kahe paiku oli aga kohutav. Neli kaigast, vasakult lugedes punane hk haba, punene edi, puna-roheline poppeli, lillakas hejo, said Tupo jõe suudme juures küll kenasti sisse lastud, aga juba paarsada meetrit hiljem olid kaks keskmist omavahel kokku jooksnud. Igasugune pöörang paadiga viis tamiilidele korralikud loogad sisse ja selle tagajärjel sõitsid nood omavahel kokku. Peale kiire vooluga ala tõmbasin paadi kaldasse ja tegelesin harutamisega. Kuna polnud segiläinud lante välja võtnud, oli maabumise hetkeks duublist saanud juba trio ning pusa missugune.

Veerand tundi hiljem kulgesin edasi. Järgmine püük ei kestnud samuti kaua, sest uus sasi püüdis mu kinni juba kärestike alguses. Korjasin selle peale asjad kokku ja lõin käega – looduse vastu ikka ei saa.

Õhtu enne keeluaega läksin veel pooleteiseks tunniks peale. Tuul oli pisut tuure maha kruttinud ja nüüd andis isegi sõuda. Vastikult raske see oli, aga ikkagi parem kui enne. Asendasin puna-rohelise poppeli lihtsalt punase poppeli vastu ja tundus, et tema sai edi paarilisena ka pisut paremini hakkama. Enam üksteisele “kõrri” ei karatud.

Tegin tiiru maja alt Soome kalda äärt mööda. Tulin sisuliselt otse alla, vältides igasuguseid käänakuid. Esimesest kärestikust möödusin keskvee poolelt, seejärel pumba auk, teised kärestikud keskveest, siis Rasmuse kivi ja minu kivi. Ning aeg oligi otsas… Rasmuse kivi juures sain korra ka ridva liikuma – mingi harjus korraks punase edi otsa kargas, seal pisut priisõitu nautis ja siis veteavarustesse tagasi pöördus.

Nii, et algus tehtud ja kaks nädalat puhkust ees ootamas. Vesi on üsna sama kõrge, kui viimane kord siit lahkudes. Vahepeal juulis oli jõgi lausa 1.5 meetrit kerkinud, palju paadid kaldalt minema viinud … ja nüüd siis lõpuks tagasi langenud. Saart veel näha ei ole ja Lasse kivist on vaid 10 cm vee peal. Õnneks veetase langemas ja kohe kohe peaks väga head ja mulle meeldivad veetasemed käes olema. 

Äkki on minu lõhe ka seekord jões olemas.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply