Rain

Tornio jõel – “issanda teed on käänulised”, 14. august 2019

Hommikul kell kuus tegin silmad lahti … ja lubasin endale veel ühe tunnikese. Päevaks lubas imelist kalapüügi ilma – pilves ja sompus ning tuuletu – kuhu see kala ikka läheb. Tund hiljem kobisin voodist välja. Ust avades oli kõik täpselt selline nagu prognoos lubas. Jõe kohal olev udu ka veel lisaks.

Eile õhtul kooserdasin vanades blogi sissekannetes ja noppisin sealt lante, mis sellise ilmaga toiminud olid. Lillakas hejo, punakas roheliste triipudega poppeli. Kuidas ma nad küll unustanud olin. Loomulikult sidusin otsa. Nii said hommikusteks teekaaaslasteks vasakult lugedes: saksa jässe, punane poppeli, punane-lilla edi, punane edi, saksa edi ja lillakas hejo. Plaan oli minna tupo jõe suudmesse ja sealt alla laskuda. Samal ajal aga, kui peale hakkasin minema, saabus naaber, kes lehvitas kalaga. 8.8 kilone isane, nagu hiljem selgus (kollakas-punaka, suhteliselt heleda jässe landiga).

Juho kala oli tulnud Iivika kivi kandis ja nii otsustasin samas kohe landid vette lasta. Vana plaan lendas kus seda ja teist. Vool selles kohas üsna kiire ja nii võttis lantide sisselaskmine aega. Viimane neist hejo, otsustas veel paadiköie külge kinni haakida ja nii kaotasin seetõttu veelgi püügimaad. Lõpuks, kui kõik kaikad sisse olid pandud, olin juba Jaanuse sauna kohale välja jõudnud.

Sahmerdamised sahmerdatud, oli nüüd aega. Ise olin ka veel poolenisti unes, ärkamine ilma hommikukohvita võttis aega. Ühel hetkel aga lihtsalt kuulsin midagi. Pilk hakkas ekslema mööda ridva otsasid, paremalt vasakule ja jäi viimase juures pidama. See oli lihtsalt paindes ja peksles. Pakun, et jõllitasin seda kohtlase näoga mingi paar sekundit, enne kui kompuutrisse tõsiasi kohale jõudis. Esimesena regeerisid käed. Ja totaalselt valesti – ritva hoidjast välja haarates.  Selle peale kargas kala muidugi veest välja ja lendas üle ülejäänud viie liini. Vägisi tuli meelde, kuidas Also aegadel Kasaris klientidega tonkatamas käies üks oma tonka üle viie kaaslase liinide lennutas… Mul nüüd siis sama seis – kala paremas pardas, kõik viis kaigast sirutusid kaasa pekseldes tema suunas.

Sellises situatsioonis polegi olnud ja nii ei osanud ka esmalt midagi teha. Tegelesin kalaga, kes keeldus kategooriliselt vees olemast ja kujutas ette et on lendkala. Teised toikad jätsin vedelema niisama. Mingi hetk õnnestus kaks kaigast siiski kokku kerida, kuna nende landid said kuidagi tamiili tagant vabaks. Kolm aga jäidki lõpuni vette ja pakkusid mulle lõpetuseks “päeva pusa”.

Lõhe aga. See oli aus. Tõesti ainult hüppas ja sööstis edasi ja tagasi. Keeldus visalt paadile lähenemast ja taltus ilmsel alles siis, kui kõik need tamiilid tema pea ümber pooma hakkasid. Esimene kongitsaga haaramine ebaõnnestus – kala sai sellest uut indu ja tormas veel mõnda aega edasi-tagasi. Teisel katsel sain siiski pihta ja tõstsin lõhe koos kolme landiga välja. Kaks neist iluripatsiks, tegijaks aga saksa värvides jässe. 5.0 kilone, emane kena marjaga kala. Kongitsaga aga nii ebaõnnestunult haarasin, et soolikaid välja rebisin. Vaatepilt polnud just kõige kenam, aga käes ta oli.

Maha tulles polnud naabrimees veel paadi juurest lahkunud. Koristas alles paati… 10 minutit püüki, 10 minuti väsitamist. Päev juba kella kaheksaks hommikul kirjas. Kui imelik see kõik oli olnud – vahel sõuad kümnete tundide kaupa tühja, samas teinekord ei jõua ülessegi ärgata. Issanda, või siis vetevana, teed on ikka käänulised küll.

Mökki juures tegime naabriga pitsikese. Juho on siin käinud aastast 2004, aga imelikul kombel meie teed polnud veel ristunud. Mees eelmisel nädalal pea iga päev kala saanud – 11, 12, 9.5, 8.8 kilosed ja väiksemaid punne ka sekka, aga ikka ei ole rahul. No ma ei tea… Rekord tal 13 kilone, ilmselt selle ületamisest unistab. Ülenaabrid magasid seekord aga kaua ja tormavad alles nüüd kella kümne paiku vee peale. Väljas endiselt imeline püügiilm.

PS! Eile olid ülenaabrid saanud tittilohi (ehk kossi). Suuri keegi polnud tabanud.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply