Rain

Tornio jõel, “töörügamine”, 14-15. august 2019

Päevasel Kolari reisil soetasime poisile ka kalaloa ja nii sai kella kuue paiku mindud paariks tunniks vee peale. Kuidas poisile augu pähe rääkisin? Lubasin paadis wifit jagada:-) Nii istuski teine sisuliselt kõik see aeg nina telefonis. Isegi siis kui vihmasagar üle käis.

Tegin kaks korda mökki alt saareni. Kummalgi korral elumärke polnud. Naaber, kes käis ka korra peal, läks samuti tühjade pihkudega õhtale. Tänu suurele sajule on veelangus peatunud ja õhtuks veetase isegi kerkis paar sentimeetrit. Õnneks sodi pole, nii et sõudmist see ei seganud. Ainuke lõhe hüpe mida nägin oli kaugel allpool suurt rootsi kivi. Madala piiril. Sinna minna ei tahtnud.

Kondasime natukene saare peal ka, mis on juba oma 50-60 meetrit pikk. Kaks sügist tagasi sai Bonderile tutvustatud saart niimoodi, et olin paadiga selle kohal ja sirutasin aeru pea meetri jagu allapoole. Kohutavalt erinevad veetasemed võivad siin ikka olla.

Neljapäeva hommikul tõusin juba poole kuue paiku. Päevaks lubas põhja tuult ja tahtsin enne ära käia. Ilm ka sobivalt hall, kahjuks udu polnud.

Esimene tiir mökki alt sai otsa juba 300 meetri pärast. Sõitsin kahe kivi vahel sikk sakitades hejo põhja nii kinni, et selle kättesaamiseks pidin üle parda vette ronima. Õnneks seal vaid pool meetrit vett. Lant oli täiesti suure kivi alla ujunud ja tükk aega nägin vaeva ta kätte saamiseks.

Panin siis mootori käima ja tulin uuesti samale trassile. Kulgesin kuni saareni ja siis mootoriga tupo jõe auku.

Järgnes umbes kahe tunnine laskumine, mille käigus jõudsin lõpuks ometi ka pumba auku ja ka kärestikele. Pumba auku saamiseks pidin muidugi paadist maha ronima, et seda üle madaliku serva venitada. Augus endas vett maailm. Mõnes kohas põhjagi ei näinud.

Kärestikud aga. Kivid veepeal kui tondilossid. Tänu sellele et veetase madal, on kogu vool kitsasse sängi suundunud ja seal tundus see veekiirus isegi suurem kui tavaliselt. Läksin küll üsna sirgelt alla, aga koobastest tulevate veepööriste mõjul lõpetasin kärestikuse lõigu korralike sasidega. Vasakpoolse kolm olid kokku sõitnud ja ka parempoolsed kolm täpselt samamoodi. Niimoodi ei saa ju rallit sõita! Tulin kümne paiku hommikupudrule.

Lõuna ajal tegin tunnikese. Ja kella nelja ajal ka. Ilma keeras vastikult tuuliseks, põhjakaarest. Ei jaksa lihtsalt kaua sõuda. Päike ka säras taevas nagu mingi latern. Tegin kummagi otsa saare taha ilma kala nägemata. Tundus et teised paadid sõudsid ka tühja ja kõik kobisid peagi maha.

Proovisin üsna palju erinevaid lante: lohiarmas, lilli must-punane, saksa edi, lilla hejo, punane edi, punane poppeli, saksa jässe… Putuka ridva peaks vist sisse panema, muidu üksluiseks kisub. Siis vähemalt mõni koll otsa kargab ja putuka koopasse tarib:-)

Õhtune tuul ei raugenud ega raugenud. Läksin kaheksa paiku ikkagi peale ja surusin läbi tuule veel kaks tundi. Nii et silme eest must. Ainukene kes otsa kobistas oli üks smolt, kes edi landi kolmiku suhu oli haaranud. Kala ise vaid natukene suurem kui lant ise.

Juba karm päev oli. 8 tundi sõudmist, null võttu. Enamus ajast vastiku põhja tuulega. Õhtuks olin läbi kui läti raha.

Üle naabrid said tupo jõe august nii 3-4 kilose.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply