Rain

Tornio jõel, väsimusega võideldes, 17. august 2019

Nädala jagu on juba aerutatud ja see annab kehas korralikult tunda. Hommikul veerand kaheksa paiku silmi avades veensin ennast pärist pikalt voodist üles tõusma. Eilne kala mõjus kuidagi motivatsiooni langetavalt. Kuidagi ikka lõpuks jõe äärde loivasin, et mitte head püügiilma raisku lasta.

Väljas sompus sügisilm. Pilves. Päikest ei kusagil. Temperatuur 12 kraadi juures. Tuul kergelt lõuna kaarest puhumas. Naabrimees oma paarilisega oli juba peal, sättisin ennast tema kannule. Lante ei vahetanud, jäid need mis eilegi: saksa jässe, puna-must lilli, kollakas MTO, punane edi, saksa uus edi, väike must hejo.

Kammisin mökki eest allavoolu, Jaanuse maja esise vao, kahe kivi vahelise ala, seejärel Iivika kivi ja lõpetuseks üle jõe männi augu all olev kivi. Vaikus. Sama tulemus ka naabritel. Panin asjad kokku ja tulin tulema.

Teel üles sõites vaatasin korraks kella ja taipasin, et pere vist alles magab sel ajal. Et ei ole veel loota mingit hommikukohvi ega putru. Kuna jõgi oli tühi, otsustasin teha veel pooltunnikese tupo jõe augus. Vesi on paar senti ööpäevaga tõusnud ja nii sain vist esimest korda üle jõe nii, et kordagi põhja mootoriga ei puudutanud.

Väravate (kivid sellised) vahelt läbi ja landid järgi. Jõudsin ilusasti augu alguseks kõik kuus ritva sisse. Esmalt lasin mingi paar minutit täitsa otse. Seejärel väga väikene sakk ja uuesti otse. Paar minutit hiljem võtsin suurema saki ette ja tõmbasin meetrit kümme tupo jõe suudme suunas. Enam vähem tõmbe lõpus vajus MTOga varustatud ritv. Sain kenasti aerudega hoogu lisades ridva paindesse.

Kala peagi veest väljas käis ja kuna suurus polnud suurem asi, siis võtsin ülirahulikult ülejäänud ridvad välja. Kõik said välja võetud nii, et isegi landid kinnitasin korralikult ritvade külge ära. Maru rahul olin tulemusega. Töö tehtud keskendusin kalale. Too kippus vahepeal veepeale küünlaid tegema, aga enamasti oli suhteliselt rahulik. Paar minutit väsitamist ja 2.2 kilone kossi oli kongitsa otsas.

Kongitsaga haaramine on see aasta mul kuidagi väga hukas. Seekord sain kalale kõhu poolsest osast nii vastikult pihta, et soolikad sisuliselt välja jooksid. Polnud just suurem asi vaatepilt. Aga noh, juhtub…

Tulin üle jõe aerutades maha ära ja otsustasin, et nüüd saab keha puhata.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply