Rain

Tornionjoki, 34 kraadi, 18. juuli 2018

Juba teist päeva keeldub pere majast lahkumast. Vaid auto ja rand sobivad. Muu enam mitte. Ok maha jahutatud toidupoed ka sobivad. Ja ega aus olles ise ka sellise palavaga midagi teha ei viitsi. Päeval tegi 34 kraadi sooja ära. Naaminjoki supluskohas oli veetemperatuur juba 24 kraadi. Sellist pikka ja jõhkrat kuumalainet karges põhjas pole näinudki. See äike mis selle lõpetab, saab olema ilmselt päris korralik.

Õhtul kella üheksa paiku läksin siiski jõele. Suurem kuumus hakkas tasapisi õhtule ruumi tegema. Kolisin lantide peale tagasi ja jätsin vaid vasakpoolsele otsa ainult putuka. Järgmisena punane edi, siis punane poppeli ja viimasele poest soetatud uus “nimi” HK Haba koos uue ostetud putukaga. HK omasid mul landikarbis veel ei olnudki.

Esimesed kaks tiiru said lühikesed, oma viimaste päevade lõigul. Esimene rohkem soome ranna poolelt, teine keskvoolu. Ainukest lõhe hüpet nägin teisel tiirul rootsi saare kandis. Sain isegi päris kenasti talle peale sõidetud aga tolku sellest miskit ei olnud.

Harjus vaikis ka kangekaelselt. Kaks poissi käisid kiirelt otsas ja siis tekkis vaikus. Tiiru lõppedes panin alles tähele, et teine kala oli putuka hargnema pannud ja sellest ilmselt ka vähene hilisem huvipuudus.

Tiiru lõpus sain vasakpoolse lõheputuka ridva korraks kergelt paindesse – üks harjus selle otsa komistas…

Läksin kolmandale, kui kaks kohalikku paati ka veele tulid. Sättisin ennast väikese vahega nende sappa. Ja kui nood üle jõe pumba auku ning kärestikesse suuna võtsid, läksin kaasa. Väljas juba sel ajal suhteliselt hämar. Sõudmine polnud väga hull, ridvaotsad olid näha ja kive loen ilmselt juba unepealt ära, aga tagasisõitmine oli kõhedust tekitav. Eriti kärestikus. Ime et minusugune kanapime koju tagasi jõudis ilma mootorit kivisse sõitmata.

Öösel temperetuur üsna talutavaks muutus. Maha tulles vaid 16 kraadi sooja. Naabrite seltskond täna seetõttu ainult öösõitu tegi. Põhimõtteliselt nad alles siis peale läksid, kui ma maha tulin.

Kolmandal tiirul lõhet ei näinud. Ja üle jõe ujuvaid metsloomi ka mitte.

Tundub, et viimaks ometi jõudsin nn “leppimise” faasi – ehk Tornio jõest ei saa lõhet võtta, siin saab vaid oodata et jõgi annaks lõhe. Paistab et see reis seda “andmist” ei toimu jääb vaid loota, et augusti kuus on jõgi pisut lahkem.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply