Rain

Tuule päev, 21. august 2021

Laupäeval pidi ilm muutuma. Tuule poolest. Kui enne olid puhunud soodsad suunad – lõunast ja edelast, mis teevad aerutamise lihtsaks, sest aitavad paadil voolule vastu seista; siis nüüdsest keeras tuule põhja. Lisaks kerkib vesi mühinal. Päeva jooksul lisandus 15+ cm. Ja et sellest kõigest veel vähe poleks, siis tõi kiirelt tõusev vesi kaasa prahi. Roska. See tõsi küll selgus hiljem…

Hommikused äratused toimuvad, siis kui silmad lahti lähevad. Täna tegid nad seda kella kaheksa paiku. Mina neid ei kontrolli, toimetavad ise iga päev nii nagu heaks arvavad. Pool tundi hiljem oli juba jõe ääres.

Tundus, et lubatud tuult polnud. Sättisin ennast peale. Landid jäid samaks, mis eile. Esialgne tuule tunne oli aga väga petlik, sest nii kui peale sain, tuli kusagilt metsa tagant iil ja nii jäigi. Jäine tuul kuklas, vool pressimas tugevalt allavoolu ja kui mingi hetk Iivika kivi juures avastasin, et neljast landist kolm on sodised… Ei andnud kohe alla, puhastasin ära ja sain veel viiskümmend meetrit sõita enne, kui kaks keskmist lanti kokku jooksid. Võtsin siis nood välja ja läbisin haabade aluse vaid kahe kaikaga. Peagi landid uuesti sodised olid.

Nii ei saa rallit sõita ja tulin maha ära. Kümne minutiga muutsin rakendused sodivabaks ja läksin uuele tiirule. Samal ajal Juho koos paarimehega maha tulid.

Sodi pidurdavad rakendused toimisid kenasti, kuid tuul aina tugevnes. Hambad ristis pressisin kuni rootsi suure kivini välja ja siis tulin maha ära. Mökki astudes ütlesin naisele, et täna küll kala ei saa. Liiga paha tuul.

Päeval tegelesin muude asjadega. Täpsemalt väike lõunauinak ja siis tund pluss jooksu. Ei saa ju ometi laisaks muutuda 🙂

Kella kolme paiku mõtlesin,et egas tervet püügipäeva ei saa ikka raisku lasta ja et lähen kannatan veel seda karget põhja tuult. Panin jässe-edi-jässe seltsi oranzi värvi wäyla. Millegipärast olin tolle unustanud toas olevasse landikasti… Kaldast alla vantsides selgus, et ülenaabrid sättisid ennast samuti peale ja nii oli lihtne otsustada – Tupo jõe auk, siit ma tulen.

Tänu vee tõusule polnud jõe ületamine enam probleem ja peagi olin lähtepositsioonil. Hämmastaval õigel hetkel, sest samal ajal rauges tuul. Like a destiny you know!

Landid sisse pandud ja sügaviku paremat äärt pidi alla. Tuletasin endale meelde, et see ala pole minu kants ja lootusi pole mõtet suureks ajada. Pigem nautisin ilma ja sõudmist. Vaikselt allavoolu vajudes hakkasin juba ees ootava kivi peale mõtlema, olin sellest vaid mõnikümmend meetrit eemal ja sellest pisut sügavama poole liini peal, kui täiesti lambist minu neljas ritv, mis on kaks nädalat püsinud stabiilselt ühes asendis, kukkus lihtsalt pendeldama.

Lihasmälu on üks hea asi. Ma võin mõtetes olla, kus jumal juhatab, peaasi, et käed oma teevad. Seda nad ka tegid. Kiirelt sain ridva paindesse ja kerge kärri kätte. Aga ainult kerge. Harjus? Ritv aga peksles edasi ja tekitas kahtlusi. Otsustasin teised ridvad ikkagi välja võtta.

Kuna polnud kalas kindel, siis rabistamiseks põhjust polnud. Noppisin landid nii välja, et vajadusel saaksin koheselt püüki jätkata. Seejärel võtsin ridva pihku ja üritasin aru saada, kellega tegemist. Mingi aeg hiljem käis üks plärtsatus kolmkümmend meetrit paadist, andes aimu, et päris punniga pole tegemist.

Eelmise korra Tupo jõe kalast oli mul kerge hirm sees ja nii otsustasin kala esialgu samas tsoonis väsitada. Too aga ei tahtnud nagu üldse liikuda, Nagu laiskloom istus paigal, tegi paar lühikest kärtsu, hüppamise peale üldse ei mõelnud. No mida sa sellisega teed?

Otsus tuli pisut peale surutult, aga suund sai paadiga siiski soome poole võetud. Esmalt vaja jõe keskkoha madalast mööda saada ja siis vaatab edasi. Nii sõitsimegi tema paadi sabas, nagu ketis koer, järgi tulemas rahulikult soome poole. Vahepeal ta nagu närvitses ka ja kiskus tamiili välja aga see paarkümmend meetrit mind ei häirinud.

Sõudmise tagajärjel maandusin soome rannas, oma mökki all. Kala mõnikümmend meetrit eemal. Ja nii nagu siiamaani võitles too lõhe ka lõpuni välja. Pehmelt öeldes mannetult. Üritas paar korda jõuetult vastuvoolu minna, aga loogiliselt on see üldse kõige halvem lüke, tema jaoks… Peagi ta voolust välja sain ja kuigi viimasel hetkel kalda ääres too viimase ponnistuse tegi, siis peagi saba mul käes oli. Sellega oli püügipäev ka lõppenud.

6.4 kilone marjaga kala. Üsna hele, alles merest tulnud. Himustas oranzi wäylät.

Ülenaabrid täna neli kala võtsid. 5-7 kilo vahel. Juho õhtul veel kuuese emase. Samuti heledad ja ülenaabrid ka jorisesid oma lõhe kehva sõidu üle. Arvasid et kalad ühe jutiga merest siia tulnud ja lihtsalt ära väsinud. No ma ei tea. Aga nii lahjat võitlejat lõhet polegi olnud. Paluks mulle ikka selliseid turboduraccelle, nagu nad enamasti on.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply