Rain

Tuulehaugi püüdmas, 27. mai 2020

Aastaid on Kõutsiga juttu olnud, et peaks ka tuulekat püüdma minema, aga alati on kevadine Soome haugipüügi reis sellele mõttele vaikselt kriipsu peale tõmmanud. Nüüd, kus pandeemia kõik plaanid vussi on keeranud, otsustasime selle kala püügi lõpuks teoks teha.

Minek toimus kahe paadiga, ühes Kõuts ja Mihkel ning teises Simm ja mina. Üritus oli planeeritud nii, et ühel õhtul kohale ja teisel pealelõunal koju tagasi. Nii startisimegi Tallinnast Hobulaiule teisipäeva õhtu eel. Kõuts oli bussis 2+2 reegli rakendamise ette võtnud, pannes tagumised istmed bussi tagumisse otsa, nii moodustus keskele kena tantsuplats. Bussil sabas paat, Simmi oma ootas meid sadamas ees. Et saak mingite pisiasjade taha kinni ei jääks ja oleks meile garanteeritud, ostsime kõik neli ka ametlikult võrguload. Minu jaoks siis esimene kord elus sellist asja teha.

Hobulaiule, Simmi väga vingesse maakodusse maabudes ja kodinate lahti pakkimise järel oli esimeseks asjaks võrkude sisse laskmine. Mihkel üritas mingit võistlust veel agiteerida, aga no kuna oli kaugelt aru saada, et meie paatkond on selgelt parem :-), siis me ei lasknud ennast sellesse kaasa haarata.

Järgmisel hommikul oli äratus väga varane hoolimata südaöisest saunatamisest. Kell kuus kopikatega pandi paadimootorid käima. Võrkude kontroll andis kahetise tulemuse. Esiteks muidugi, et tuuleka kohapealt saime kasti kalaseks. Teiseks… mingid särgede hordid olid võrguliine rünnanud ja seetõttu röövis võrkude puhastamine hommikusest püügiajast päris suure tüki. Lõpuks kõigega valmis saades võtsime paatidega hoo üles ja suundusime Vormsi taha.

Seal siis uuesti puhtad võrgud sisse ja seejärel lantidega püüdma. Kuna ma plekklantidest olen viimaste aastate jooksul vaid merikatele mõeldud toodangut ostnud, siis oli minu püügivahendite valik üsna nigel. Paari landi seast miski vana professori lõpuks liini otsa seadsin, mille kolmik esimesel kokkupuutel vastasega hiljem lihtsalt purunes. Oli teine üsna roostes ja viimati ujumas käinud jumal teab mis aastal. Landile siis lips ja lisakolmik ka veel sabasse ja trollimine võis alata.

Esimene tiir mingisuguse keset merd oleva madaliku ümber ei tõotanud head. Pea tund aega ajakulu ja null võttu. Ainukeseks elusaks olevuseks vees tundus olevat üks hüljes, kes kivi peal lösutades päikest võttis.

Kuna esimene madalik läks aia taha, siis tüüris Simm paadi järgmise suunas. Rohkem Vormsi saarele lähemale, kus neli-viis paati edasi-tagasi saalisid. Võtsime ennast neile seltsi ja … esimest korda toimus ridvaga midagi muud kui selle ühtlane värin. Keegi lõi, aga otsa ei jäänud. Natukene aega hiljem avas paadis landipüügi skoori Simm. Ja õnneks ei läinud kaua, kui ka mina oma elu esimese tuuleka harrastuspüügi vahendiga paati sain.

Edasi toimus võtte juba sagedamini. Kui esimene tuulekas võttis, siis kui ritv hoidjas seisis, siis teise ajal sain ka võttu juba tunda, hoides ritva käes. Mõni aeg hiljem, kui paar kala juba paadis olid, õnnestus ka paadist loopides esimene tuulehaug kätte saada. Nii et kõikvõimalikud variandid sain umbes tunniga läbi tehtud.

Püük ise…lant pidi olema üsna veepinna ligidal, nii umbes paarkümmend sentimeetrit pinnast allapoole. Paadi  kiirus suhteliselt korralik, kui seda tavalise trollimisega võrrelda. Loopides pidi kerima lanti paraja hooga nagu too põgeneks kellegi eest… Ja sidur kerijal (see on Mihkli uus sõna rullide kohta) peab olema üsna maha keeratud. Nii pani kala peale külge jäämist kohe kärri ja siis vaikselt meelitasid teda siduri lauldes paadini. Miks vaikselt? Väidetavalt pidavat naha küljes olev konks kalal selle katki rebima, kui sidur kinni keerata. Tänu lahtisele sidurile sai muidugi kalaga pikalt mängida, enne kui too paati maabus või plehku pääses. Aga kuna kaalu (massi) tuulekal ju pole, siis ega ta miskit erilist sõidumõnu ikka ei pakkunud küll. Üks tegi päris toreda küünla, teised aga vaid väikeseid sööste või lihtsalt pekslemisi pakkusid.

Enamus kaladest olid muidugi sabapidi või keha keskosast kinni. Vaid ühel kaladest oli konks suu lähedalt haakunud. Ja neid äraminekuid ja võtmisel mitte otsa jäämisi oli ikka päris usinalt.

Kella üheteistkümne paiku hakkas võtt jahtuma ja kulgesime esimesele madalikule tagasi. Seal ei olnud vahepeal midagi eriliselt muutunud. Tegime uuesti sisuliselt nullise tiiru umbes tunniga. Lõunapaiku sai veel üks kala siiski paati, enne kui võrke nõutama läksime ja laiule tagasi sõitsime.

Landipüügi tulemustes olime teisest paatkonnast üle (8 vs 5). Ehk siis meie paadi võit, sest loeb ikka harrastuspüügivahenditega püük mitte võrgu oma! Endal õnnestus viis kala paati meelitada ja esimese korra kohta võis täitsa rahule jääda.

Võrgupüügis aga… ütle veel, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Kui Kõuts ja Mihkel landipüügil enamasti tukkusid, vahel lausa ristseliti maas olles, siis võrguga õnnestus neil mingi parv üles korjata. Ühes vist oli lausa seitse tükki. Nii sai nende paatkond arvuliselt meist tublisti rohkem. Aga see ei loe:-)

Koguskooriks jäi siis nelja peale kokku 41 tuulehaugi. Kuna Simm ei tahtnud üldse kala kaasa võtta, Mihkel võttis umbes kümme tükki ja mina üle viie ei tahtnud mitte mingil juhul võtta, siis Kõuts ilmselt alles puhastab kalu nende ridade kirjutamise ajal. Loodetavasti neljapäevaks saab ta sellega ikka valmis:-)

Kokkuvõtvalt – super ilm, super seltskond ja vinge koht! Kogu reis oli äge, kuigi maru lühikene.

Tuuleka kohapealt siis “linnuke” kirjas. Uus liik olemas, järelikult ka uus rekord. Kolmas isiklik rekord, siis sellel aastal.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply