Rain

Tuulehaugil, 27-28. mai 2021

See aasta sai vimbade püüdmisest isu nii täis, et kalale mineku tahe kadus pikaks ajaks. Haugipüügi üldse vahele jätsin. Nüüd, kus mai on sisuliselt läbi, sai lõpuks jalad kõhu alt välja võetud ja vaikselt tänu Soome piirangutele juba traditsiooniliseks kujunevaks Hobulaiu tuulekapüügi trett ette võetud. 

Hr. Simmi “saar” ja rantšo said koos kõikide mugavustega, alates ägedast paadist kuni saunani välja, neljapäev ja reede ära kasutatud. Kuna seltskond – Kõuts, Mihkel, Simm ja mina – polnud pikka-pikka aega ühtegi kalatretti koos teinud, kujunes seekord visiit meeleolukaks seltskondlikuks sündmuseks, kus kalapüügile kui tegevusele jäi pisut vähem aega kui tavaliselt.

Alustasime siis erinevatel põhjustel neljapäeval peale tööd. Enne laiule maandumist tegime selle mandripoolsel küljel tunnise treti ja veendusime, et vesi on vastikult sogane ning kala ei võta. Pole ka ime, et vesi oli rämpsu täis – kaks päeva puhunud hiigeltuul oli oma tagajärjed laokile jätnud… Seejärel maale ja grillima. Vahepeal pandi võrgud ka sisse, mida siis õhtu jooksul korra ka kontrolliti ja esimesed tuulehaugid kasti maandati.

Õhtu läks pikale ja seetõttu saabus hommik ka hilja. Me Kõutsiga olime teistest varajasemad ning tegime kella seitsme paiku tunnise tiiru ja tulime sama nõutult tagasi. Võrke ei viitsinud kontrollima hakata.

Vahepeal voolas aeg omasoodu ja järgmise püügikatse tegime juba siis kui töökõned, presentatsioonid ja ennelõuna eined said ühele poole. Seekord läksime veele juba kahe paadiga. Kõuts ja Mihkel ühe, me Simmiga teises. Võrkude kontroll jäi seekord teise paadi teha. Meil polnud selleks seekord eriti tahtmist 🙂

Vesi oli öö jooksul pisut klaarimaks muutunud ja kannatas trollida küll. Paate oli ka peal, nii neli-viis tükki, kes kõik meie võrkude ümber lante vette peksid. Kala polnud aga sellest veetingimuste paranemisest õppust polnud võtnud ja oli ikka väga pirtsakas. Võrkudesse ronis pidevalt sisse, aga lanti haarama millegipärast ei kippunud. Ei meil, ega teistel paatidel.

Päeva edenedes tuli lõpuks päike ka välja ja see parandas pisut sportlike vahenditega püüdmise resultatiivsust, aga korralikku võtulaine ei tulnudki. Mul kogu selle mõnetunnise trollimise peale vaid 4 võttu, millest kolmel kala otsas istus, aga paadini vaid ühe sain. Kohaliku professionaali esitus oli minusuguse amatööriga võrreldes pisut parem – Jaanus realiseeris kolmest kaks ära. Puhtalt kogemuste pealt! Kui ma ikka kippusin sidurit liialt peale kerima ja kala enda juurde tormakalt tirima siis tema laskis kalal siduri vilina saatel rahulikult ringi sõita ja võttis kõvasti aega, enne kui tuuleka paadini toimetas.

Esimesed äraminekud olid mul ilmselt ka sellest tingitud, et sidusin liialt pika lipsu. Ca 50 cm pikkuse. Hiljem selle 35 sentimeetriseks lühendades sain vähemalt käe kalaseks.

Teine paat trollis täitsa tühja ja jorises vees oleva sodi pärast.  Amatööride värk noh:)

Võrgud “toitsid” selle eest korralikult. Kui mingi kella kolme paiku asju kokku pakkisime ja ära tulime oli lõpuks skoor – 33 kala võrguga, 3 kala spinnaga. Nii et seekord oli mittesportlik kalapüük oluliselt produktiivsem.

Niipalju siis tuuleka püügist. Pole minu jaoks just atraktiivseim tegevus, aga Simmi juures heas seltskonnas on ikka äge käia. Aitäh peremehele võõrustamast!

PS! Sadamas mingid vene mehed raporteerisid 17+15 saagist. Nii, et nagu alati oli kusagil ikkagi parem.

PS2! Loodusemärgid ilmutasid end sedapuhku tagasiteel koju…


About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply