Rain

Üksi jätkates, 05. juuli 2021

Tänaseks olin endale püstitanud ainult ühe eesmärgi – magada niikaua kui jaksan. Mobla lükkasin välja, et keegi segama ei hakkaks. Kella mul pole…nii sain rahus ja aega hoomamata magada. Vahepeal tegin valguse peale silmad lahti ja panin kinni tagasi. Raudselt vara veel. Paar sellist korda veel ja lõpuks rohkem ei viitsinud. Tõusin üles, uskudes et kell on vähemalt 11. Oli aga…8.15. Mnjah.

Loomulikult tähendas see seda, et ca pooleteise tunni pärast kolisin paati, kus ees ootamas järjekordne kuum suvepäev. Tänaseks lubas viimast päeva 30 kraadi, homsest pidi jahtuma hakkama. Vesi on vahepeal pea 25 kraadini kerkinud. Õnneks tegi päeva peale korralikku idatuult, mis olukorra pisut talutavamaks muutis.

Paadi suund sai loomulikult põõsa auku võetud, kus kohe trollimise alguses ka kena koha võtma sain, kuid kala kukkus üsna kohe ka ära. Järgmist võttu pidin ootama… 3 tundi.

Esimesed kaks tundi tuterdasin samas tsoonis. Olin tubli ja jigitasin mitu ankrupaika läbi – põõsa auk, kopra auk, sügav auk…. Loomulikult tegin trollimise tiirud ka veel otsa. Tulemus oli mõlemal täpselt ühesugune…ümmargune null.

Edasi kulgesin juba mere poole, kus kogu teekonna jooksul mitte keegi vobleri vastu huvi ei tundnud. Nagu kaevus oleks püüdnud. Alles viimasele sirgele, kahe poi vahelisele alale välja jõudes, sain esimese võtu. Peagi ka haugi paadi kõrvale. Trollisingi kahe poi vahelist ala ja sain pea igal korral võtu või kaks. Suur osa ei jäänud kinni, need kes otsa jäid olid enamasti vaid mokast kinni, nii et sain nad paadi kõrval lihtsalt ära raputada. Tundus selline väga pika hambaga võtt, ei tea kas homme muutuv ilm jättis oma pitseri.

Peagi neist kilo kanti haugidest tüdinesin ja ülesvoolu tagasi purjetasin. Ja jälle kogu selle pika distantsi peale null võttu. Natuke uskumatu tundus.

Sügava peale jõudsin üsna samal ajal kui tekitati vool. Kas nüüd sellest tingitud või hoopis sellest, et kell oli neli pealelõunal, igal juhul sain järgmise tunni jooksul trollides kolm kala. Kaks haugi sügavast (! mis nood seal tegid?) ja ühe ilusa koha. 1.8 kilose. Tulid kõik ahvena värvides Deep Tail Danceri otsa. Proovisin korra ka jigitada, aga 35 grammise peaga sangpommi heited selles palavuses ei tundunud just meelepärane tegevus. Peale kella viite valitses vee all aga  uuestivaikus.

Kella kuue paiku otsustasin, et aitab. Võtsin tagasi teel veel Bonderi kääru, ilusa maja aluse ja diivani augu läbi ning tulin õhtule ära. Päike kurnas täitsa ära ja üks korralik saunaõhtu enne jalgpalli poolfinaale vajas tegemist. Poole kaheksast olin juba kodus.

PS! Tänu ridvahoidjale on mul nüüd kaks kätt parmude tapmiseks. See ülemäärane kuumus on kõik parmud pöördesse ajanud ja totaalselt tigedaks teinud. Krt hammustavad nii, et veri taga. Täna vist sada tükki ära tapsin. Loodetavasti ilma jahenedes nood ka pisut tagasi tõmbuvad.

PS2! Täna esimest korda reisi jooksul suuri pilvi nägin – nood olid ütlemata toredad asjad 🙂 Temperatuur kukkus kolinal nende saabudes.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply