Rain

Ulmeline päev, 23. august 2018

Hommik oli mõnusalt sume ja kergelt udune. Täpselt minu ilm. Päeva peale pisut päikest ka tegi, aga mitte hullult. Enamasti oli ikka mingi pilveviirg ees.

Seadsin sammud jõe äärde poole kaheksa paiku. Kuna Tupo jõe auk oli Tamuri poolt vallutatud, sättisin lante korda. Timmisin saksa värvides Edit, et ta teist Edit nahka ei pistaks. Lõpuks läksid veele: must-puna-hõbe säbruga lilli, punane Edi, saksa värvides Edi ja punane poppeli.

Esimene tiir Tupo jõe suudmest kuni saareni. Seal sättisin asjad kokku. Millegipärast häiris mind punase poppeli mäng ja nii vahetasin ta välja. Ujumise võimalus läks HK Haba nimelisele koledale tootele. Lant hästi robustne, aga mäng  põnev ja värv paljulubav. Vahetasin käigu pealt landi ära ja sõitsin uuesti Tupo jõe suudme auku.

Sedapuhku tulin täiesti keskelt, üsna väikeste sakkidega. Augu keskosas korraga seesama HK Haba rünnaku alla sattus. Ritv tegi kõigepealt jõnksu ja siis vetrus paindesse. Kiirelt sain aerudega hoo sisse ja kerisin kõik ridvad välja. Alla kahene lõhepoiss oli peagi paadis.

Lõuna paiku läksin teisele katsele. Päikest oli juba natukene välja tulnud. Asendasin ühe Lilli teisega – seekord punane-must-kärts punane. Võtsin ette sama trassi mis hommikul. Selle vahega, et nüd proovisin Tupo jõe augu parempoolset serva. Kivi ei rünnanud ja enne seda keerasin jõge ületama. Suur kiirus sees ja korraga punase edi ritv täiega paindesse lendas ja kärri käima pani.

Jälle õnnestus korralikult ridvad välja võtta ja kala kenasti nii ära väsitada, et käega välja sai võtta. Järjekordne paarikilone konkslõug. Kus kurat on marjakalad?

Õhtune tiir algas poole viie paiku. Lante vahetama ei kippunud – võitvat meeskonda ju ei vahetata. Jälle sama trass. Allapoole ei viitsi enam üldse minna – jõe ületamine kuidagi ei meelita. Igal pool niipalju sodi ka, et enamasti puhasta järjest lante.

Esimene tiir ei midagi. Üks harjus kargas otsa, oli teine külje pealt haavaga, justkui keegi rünnanud oleks olnud. Teine tiir, alustasin “väravate” vahelt ja kulgesin augu vasakut äärt pidi. Hiljem pisut rohkem keskele tõmbasin. Väikesed sikk-sakid, laia kammimist ei proovinud.

Augu lõpus punase edi ritv vajus… Aerudega kenasti hoog sisse, kärr käes, otsustas kala hoopis järgi ujuma hakata. Sõudsin siis elu eest risti vooluga ja sain uuesti kärri sisse. Nüüd oli hea aeg teiste lantide välja võtmiseks. Esimene sööst oli aga nii ebasoodne, et liini peale jäi kinni saksa edi lant. Nii siis hakkasingi kala väsitama, lant keset liini.

Seekord oli aru saada, et tegemist kõvema pähkliga kui harjumuspäraseks kujunenud kahesed. Hüppeid ei olnud, aga tõmbed oluliselt suurema amplituudiga kui tavaliselt. Mingi hetk nägin ilusa suure saba veepinnal ära – närv hakkas vaikselt sisse tulema.


Pika venitamise tulemusena sain kala lõpuks paadi ligi. Konkslõug. Andsin talle veel paar meetrit tamiili lisaks ja jooksutasin siis kala paadi lähedal võhmale. Paadi alla seekord keegi ei kippunud. Tegi lihtsalt väikeseid paadist eemaldavaid sööste kuni keereldes lõpuks parda äärde ära väsis.

Kongitsaga õnnestus haarata esimesel katsel ja täpselt lõpuse tagant. Huhh. Ilus suur kojamo. Täpselt sama suur kui suvel – 7.4 kilo. Lahedalt kirjud täpid kehal. Sellega oli minu päev ka õhtal. Ülirahul, kolme lõhe kala pole enne päeva jooksul katsuda õnnestunud.

Samal ajal kui ma väsitasin läks Tarvi peale. Ja tuli kohe sama liini pidi alla. Ja siis samast kohast samasugune isane otsa kargas.Väsitas paadini ära ja ühel hetkel kala keeras ennast konksust lahti:-(

Päeva peale Bonderi paadil 1 ja Tarvil hommikul 1 isane tittilohi.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply