Rain

Väylänpää, 20-21. august 2018

Püügirahu lõppedes oli eestlaste paatide arv kasvanud juba viiele. Päris korralik armaada. Ja nii läks kell seitse kohe andmiseks. Paadid sõitsid praktiliselt kõrvuti alla – hea, et kellelgi kohe mõni koll otsa ei karanud, neid sasisid oleks siis ikka pikalt harutada saanud.

Ilm mõnus, pilves ja selline +14 kraadise soojaga. Tuul sisuliselt nullis. Mis viga niimoodi aerutada. Kuna satikad surid suvel kuumuse kätte ära, siis olemine puhas pidu ja pillerkaar. Õhtused tiirud said tehtud uues landi koosseisus: suur punane edi, väike punane edi, punane poppeli ja lillakas hejo. Ühesõnaga veel rohkem nüüd punast.

Esimene trass mökki alt keset jõge rootsi saare kõrvale. Sealt edasi männi auk ja kivi tagune. Tamur sai kohe Iivika maja alt ühe paugu kätte, ma sain veerand tundi hiljem saare kõrval samuti ühe litri ridvale. Sedapuhku punase poppeli omale. Võtt jäi hingele ja nii panin enne jõe ületust ridvad kokku ja tegin sama trassi veel kord läbi.

Umbes samal ajal lehvitas Bonderi paatkond kalaga. Nii pooleteise kilone, oli otsa karanud peale Iivika suurt kivi. Elevus osutus nii suureks et kalast jäeti pilt tegemata. Peagi see paatkond jõelt lahkus.

Tegin oma traditsioonilise tiiru kuni viimase kärestikuni, kus peale ühe harjuse väljasikutamist punane poppeli põhja kinni jäi. Päästeaktsioon tähendas ritvade väljavõtmist ja kui lant lõpuks käes, siis otsustasin  veel kolmandat korda sama liini proovima minna. Tulutult.

Lõpetasin püügipäeva poole üheteistkümne paiku, kui väljas juba üsna pime. Nii pime, et enam ei saanud aru, kas landid püüdes olid sodi täis või mitte. Väljakerides kõik neli olid tatiga kokku mökerdatud – nii ei saa lõhet püüda. Seda tatti on vees ikka rõvedalt palju.



Tamur sai kaks pauku ridvale. Tarvi ühe pooleteisese lõhe. Viies paatkond nautis õhtuvaikust.

Hommiku kell 9 olin järgmisel katsel. Lante ei vahetanud, jäid need mis olid. Ilm vastiku põhja tuulega. Kõle. 8 kraadi sooja. Õnneks päike paistis ja peagi õhku kütma hakkas. Aga tuul ei vaibunud. Järgmised 2 tundi maadlesin voolu ja tuulega. Sodi korjata ei saanud – paadi tuul hoobilt risti viskas. Ja nii tulin esimeselt tiirult juba saare järel ära.

Teine tiir samamoodi jõe keskelt ja enne kui augu lõpus platoo pihta hakkas käis punase edi ridvast närviline pauk läbi. Kohe seejärel kärr-kärr-kärr. Sain juba paadile hoo sisse ja plaanisin ritvu kokku korjama hakata, kui kala ära kukkus. Krt. Polnud vist minu kala. Tundus et sedapuhku polnud tegemist tittilohiga.

Rohkem elevuse tekitajaid polnud ja nii tulin kell 11 hommikukohvile. Üsna raske ja rõve sõit oli.

PS! Vesi vaikselt tõusmas.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply