Rain

Väylänpää, 21-22.august 2018

Terve teisipäeva puhus põhja tuul. Paiguti päris tugevalt. Peale hommikusest tiirust taastumist tegin päeval veel ühe tunnikese. Kaks lühikest otsa majast kuni männini. Keset jõge. Mujale lihtsalt ei kannata minna – kohe on sodi otsas ja tugeva tuulega lantide puhastamine päris vastik tegevus. Võtte ei saanud. Sõitsin koosseisus: kuldne-punane edi, punane edi, punane poppeli ja lillakas hejo.

Päev sai ära molutatud ja grillkojas head ja paremat maiustatud. Puhkusele kohustuslikud 15 minutit ka veel lisaks.

Õhtu kella kuue paiku hakkasid puudeladvad rahunemise märke näitama ja seadsin ennast uuesti peale. Vasakpoolse edi asendasin kirakka kirju landiga. See millel kõik värvid esindatud:-)

Esimese tiiru tegin lühikese. Ikka maja juurest männini. Seejärel sõitsin juba üles tupo jõe suudmesse ning kammisin selle augu läbi. Lisaks nn isaste platoo kah. Kodus polnud kedagi.

Järgmisena jõe keskelt alla Iivika kivini. Seal asjad kokku ja libisesin üle esimese kärestiku. Kivid selja taga, seadsin landid uuesti vette. Kammisin suvise kala toonud augu läbi ja seejärel pumbaaugu. Mingi valemiga olid jälle kõik neli lanti sodi täis.

Päike oli selleks ajaks juba üsna madalale laskunud ja ilma keeras külmemaks. Õnneks rauges tuul sootuks ja sõuda oli väga mõnus. Kärestike kõrvalt mööda kolmanda kärestiku kõrval oleva augu peale. Seal tegin korralikult tööd ja kammisin augu korralikult läbi. Vahepeal lante veel üle kontrollides. No ei ole kala…

Hakkasin siis august väljuma tüürima ja lasin landid vahetult tõusvate kivide eest läbi. Ja siis ritv vajus. Muidugi punase edi ritv. Agressiivsel kombel otsustas keegi minu landiga füüsilisse kontakti astuda. Sain koheselt aerudega hoo sisse ja kärri kätte. Edasi paat risti vooluga püügipaigast eemale. Kärr käis edasi ja väljasõidetu liin läks kenasti üle kahe parmpoolse liini. Nüüd sai ridvad sisse kerida. Kõik sujus kui õlitatult.


Ridvad paadis, veendusin oma asukohas ja võtsin kala ette. Kärestiku alune ühtlane põhi, riske pole. Tõusin püsti ja väsitasin kala ära. 2,2 kilone “konks” kolis paati. Huhh, hea, et ära tuli. Ega rohkem poleks täna sõita ka jaksanud. Nii rasket sõudmise päeva ei mäletagi. Õhtul vajusid silmad kinni kohe kui pea padjale vajus.

Hommikul oli Peedu/Joeli paat ühe napilt mõõdus kala saanud. Joelil lisaks harjused putuka otsas. Kaks tükki ilusad poole kilosed.

Teistel paatidel ei midagi.

Kolmapäeva hommikul tegin samade lantidega tiiru. Kaheksast kella poole üheteistkümneni. Olin vist kogu küla peale viimane kes ärkas – jõgi oli paate täis, nii et polnud ruumi ei istuda ega astuda.

Tuul täiesti maas, sillerdav päike ja … 2 kraadi sooja. Tali pole kaugel. Alustasin Tupo jõe juurest ja tegin traditsioonilise trassi kuni viimase kärestikuni. Siis tulin maha ära. Üks kena 400ne harjus putuka otsas oli ainukene, kes mind segama otsustas tulla.

Tulen siis rõõmsal sammul hommikukohvile. Mökki juurde jõudes selle uks pärani. Naine ja laps majas edasi tagasi kedagi kinni üritasid püüda. Mingi linnuke. Selgus et oli korstnast sisse tulnud, krõbistas korstna jalas ja kui naine ahjuukse lahti tegi, lendas sealt hooga tuppa. Tali vist juba päris lähedal:-)

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply