Rain

Velisel, 21. juuli 2021

Teadagi peaks suvel kalale minema kas vara hommikul või hilja õhtul. Siis kui kala toitub. Laisa inimesena pole mul aga tahtmist seda hommikust varianti ette võtta ja kuna õhtune sai päev varem juba ära proovitud, siis teiseks Velise katseks valisin keskpäeva. Ilm oli lääne tuulega, mis tekitas kerge laine püügikohale ja vahelduva pilvisusega ning sellistes tingimustes on päeval Velisel ennegi kala võtma saadud. Nii sättisin ennast poole kaheteistkümneks jõe äärde.

Sel korral sai püügiplatsiks valitud vana, eelmiste aastate sisse söödetud koht. Eile sai spetsiaalselt enne ära tulekut sinna veel putrugi visatud. Panin oma kaheksa meetrise ridva kokku ja saatsin korgi teele. Kohe anti teada, et teisele ridvale, Stellale, võib täna puhkepäeva anda – kork sai vaevu vertikaalse positsiooni sisse võtta, kui keegi selle lappi upitas. Nurg avas päeva.
Järgnes umbes pool tundi sisse-välja vehkimist, kui lõpuks oodatud vaikus saabus. Pea viis minutit hulpis kork kellegi poolt häirimata ja siis hakkas vaikselt sügavama poole vee alla vajuma. Sujuvalt ja ühtlaselt. Andsin talle hetke aega … ja haakimise järel mõnus raskus taga. Tegime kena paar minutit ujumist siia ja sinna poole, enne kui kala ära väsis ning ennast pinnale lapiti lesima sättis. Venitasin  latika läbi kupulehtede kaldaäärde ja üritasin teda siis peast haarata. Tükk aega jändasin – vesi on nii madal, et lihtsalt ei ulatu näppe lõpusekaare taha – enne kui välja tõstsin. 1.48 kilone poiss rändas sumpa.
Kork uuesti vette ja jälle viis minutit vaikust. Seejärel rahulik korgi lappi tõstmine ja … keegi suurem sai haakimise järel korraks konksuga pihta. Lohutasin ennast, et kuna otsa ei jäänud, siis vast ei viinud parve alt ära. Ja ei viinud ka. Veel viis minutit rahu ja uus, väga sujuva ja rahulik uputamine. Haakimise järel nagu põhjas kinni … ja oli ka. Olin ilmselt mööda haakinud ja kuna seal püügikohas on vee all üks uppunud puu, siis tollesse kinni konksu tõmmanud.
Sain pika jändamise järel kirbu vabaks, kuid selle võtu järel suuremad latikad lahkusid ja platsile tulid mudilased tagasi. Järgneva kolme tunni jooksul sain sama teha, mida eile juba olin praktiseerinud – õngega sisse-välja vehkida. Kella neljaks tüdinesin sellest ja tulin tulema.
Huvitav, kas need mudilased sinna sügavikku kavatsevad kauaks jääda. Kaunis tüütu on nendega tegeleda. Peab vist mingi muu söödaga püüdma, et ei peaks pidevalt vehkima.
Tagasiteel käisin Enge äärest läbi ja söötsin sinna pisut putru.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply