Rain

Veliset avastamas, 08. september 2018

Sellest oma paar aastat möödas, kui kummika viimati viitsisin täis pumbata. Nüüd siis üle pika aja sai kõik kummipaadi jupid maja erinevatest kohtadest välja otsitud, autosse ära pakitud ja laupäeval enne lõunal suund koos Ainiga Velisele võetud. Sügava peale.

Väljas totaalne … suvi. Väljas päeva peale oma 26 soojakraadi ja kui päike pilve tagant ka veel välja tuli, siis praadis ikka korralikult. Jõe vesi madal ja soe. Täpselt nagu mingi juuli kuu, ega ma väga ei uskunudki, et midagi saame, aga tahtsime Velise sügava ära kaardistada. Äkki mõni huvitavam koht silma jääb.

Paat täis pumbatud, 20 hepane honda taha ja teele. Pingid viskasime välja, ise istusin kalakasti otsa ja Ain paadi ninasse vestide peale. Ruumi tekkis sellest keskele üsna palju juurde – kannatas isegi püsti seista ja selga sirutada.

Panime panuse trollimisele ja suundusime allavoolu minema. Mootor millegipärast alguses kohe üldse ei tahtnud koostööd teha. Madalatel pööretel suri lihtsalt välja. Korduvalt. Nii oligi, et parema käe biitseps sai kõva treeningu sest iga 100 m järelt sai uuesti mootorit käivitatud. Õnneks päeva peale kuidagi asi iseenesest paranes ja teise poole päeva kannatas isegi normaalselt sõita.

Kulgesime kahe tunniga paisuni välja. Sügava pealt ei saanud võttugi, esimesed pliiatsid hakkasid voblereid tüütama siis, kui juba 2 m sügavusse vette olime jõudnud. Isegi sügava äärsed kupuvahid olid vahtkonnast plehku pannud…

Samas jõgi ilus. Palju kenasid majasid. Kui Vigala haru peal paate vähe, siis siin ikka hoopis teine pilt. Pea iga hoovi peal paat kaldas seisis. Liiklus ka vee peal täiesti olemas. Nii mõnigi paat vastu kulges.

Jõgi ise pikalt üsna sügav. 3-5 meetrit. Peale rippsilda, umbes poole kildi jagu, sai läbi latikaparve sõidetud. Lood näitas kala ja Aini nöör sai limaseks. Vett selles kohas 5-6 m vahel, kenake auk, nii et panime paiga kõrva taha…

Paisu eel otsisin kastis hiinast tellitud konna välja ja peksin sellega mingit 2×10 m pikkust kupulehtedega täidetud riba. Vise ja keegi ründas, teine vise ja pööris landi juures … Niimoodi kuus korda järjest. Tundus kaks erinevat kala olevat – võtud mõned meetrid teineteisest eemal. Üks lõpuks mõneks sekundiks konna endale kurku sai ja siis rohtu suundus. Tundus selline kilone koll olevat, enne kui lahti pääses. Teine mingi hetk küünlaga haarde tegi, kuidagi nii veest välja lendas, et saba tuli kõigepealt ja siis pea… Kuidas?

Lõpuks said haugid ilmselt aru, et tegemist on petukaubaga ja otsustasid peitud pugeda. Trollisime tagasiteele.

Vastuvoolu trollimine, no tegelikult muidugi voolu ei olnud, kulges natukene paremini. Seekord enne sügavani jõudmist pidevalt keegi lante ründas. Isegi üks triibu ära eksis. Haugid kahjuks=teispidi õnneks kõik pliiatsid, Ainil üks oli 100 grammi suurem ja ta kohe selle kiloseks kujutles:-)

Sügava ala peal aga jälle vaikus, mis vaikus. Enge ristis keerasime vahelduseks väiksema jõe peale. Trollimiseks suure mootoriga mitte just kõige parem ala. Puud risti ja rästi üle jõe. Korra propelleriga mingit tüve ka korralikult ära äestasin. Jõgi aga ise väga vahelduv, madalad lõigud ja siis korraga mingi mõnekümne meetri pikkune 3-4 m sügavune auk. Lood kala näitas, kuid üle ühe haugi sealt välja meelitada ei õnnestunud.

Vast miski poolteist kilti võtsime seda jõge ja siis otsa ringi keerasime – liialt kitsaks kiskus. Ristist võtsime suuna Velise ülesvoolu ala peale. Järgnes tunnike trollimist sillast üles poole, kuni järgmise sillani. Paar pliiatsit. Üks kilone koll Aini pleki otsas. Sellele tehti nii nagu teistelegi C&R. Hiljem aga hakkas selle kala kaal hooga kasvama  – päeva lõpuks 2.5 kiloni lõpuks välja venis:-)


Õhtuks tulime sügava peale tagasi, kus pidime järjekordselt pettuma. Paikades, kus jää pealt päeva jooksul paar 4-5 kilost on välja võetud ei saanud me lõpuks võttugi. Ilmselt liiga vara veel, vesi soe, ilm soe… Peale päikeseloojangut tulime maha.

Päev oli olnud tore kuni kodutee viimase kilomeetrini – koju keeramise ristis ühe toyotaga meie teed ristusid. Auto vasakpoolne esiosa sai kannatada. Mnjah, lõpp läks kehvaks kätte.

Kuna laupäeva õhtu venis pikale siis jäi pühapäeval ka püügile minemata. Tegime hoopis paar tunnikest mustikaid. Marjad selgelt üle küpsenud – kui kombainiga põõsa ühest servast võtsid, siis teisest marjad maha pudenesid. Aga ämbritäie korjasin ikka ära. Mõnusalt suured marjad olid.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply