Rain

Vigala jõel, 17. aprill 2022

Kevadised kõrgveed hakkavad vaikselt taanduma. Selle aasta suurvesi ei olnud metsikult kõrge, kuid mitme-etapiliselt kole pikalt kestev. Kõik see osutus ilmateenistuse Vigala jõe anduri jaoks liig, mis liiaks. On teine juba mitmendat päev tuksis. Kasari näidud olid hommikul +125 kandis ja veetemperatuur kerkis õhtuks 6 kraadini. Huvitaval kombel on Velise oluliselt kesisema veega kui Vigala. Madalam vesi tõi sinna harusse õhtuks veetemperatuuri lausa 6.4 kraadi.

Hommikul suundusin Rumba alla. Tonkatama. Vara ei viitsinud minna, sättisin ennast kohale alles kella kaheksaks. Olin mõtetes aksepteerinud suvalist püügipaika jõe kaldal, eeldades et parimad palad on koos päikesetõusuga ära hõivatud. Sirge oligi autosid täis, kuid üllatuslikult oli minu õunapuu alune vaba ja nii ma sinna ennast ka sättisin.

Kaks kaigast puust ülesvoolu, üks allavoolu. Kahel otsas mullaussid, ühel kärbsevastsed koos söödakorviga. Ilm oli super ilus. Päike säras, tuul oli nullis, otse iseenesest hakkas jope lukk gravitatsiooni mõjul allapoole vajuma. Mõnus oli olla ja kohe andsid ka veealused uimelised märku oma kohalolekust. Esimene vimb maandus poole üheksa paiku. Teine poole kümne ajal. Särje närimised ka veel sekka.

Kella kümnest keeras veealune elu vaiksemaks ja järgmise pooleteise tunni jooksul togiti sööta pigem moepärast. Järgmine vimb ujus alt läbi alles poole kaheteistkümne paiku. Pool tundi hiljem veel üks ja jälle vaikus. Kapriisne olukord, samas igav ka polnud, sest särjed toimetasid omaette. 

Kella kaheni passisin ära ja tulin tulema. Kokku siis neli vimba, mõned särjed, paar ahvenat. Naabritel käis samal ajal käest läbi kaks vimba. Sellega oli minu passiivkalapüügi isu rahuldatud ja tegin switchi aktiivpüügile. 

Vesi oli küll kõrge, aga õhtut raisku lasta ka ei tihanud.Tegin kodus söögi ja peale kella nelja suundusin teisele tiirule. Käsikaga jõgede risti. Tipa-tapa üle pika heinamaa. Veetase sellise kõrgusega, et saarele saamisega tekkis raskusi. Lõpuks leidsin koha, kus kummiku servast paar sentimeetrit puudu jäi ning õnnestus läbi häda kuiva jalaga kohale jõuda.

Pakuks, et veetase oli ca +150, sest oma tavalises kohas ma kuiva jalaga püüda poleks saanud. Otsisin pisut ja sain sellise paiga, kus jalgupidi vees kuidagi kannatas püüda. See kuidagi tähendas seda, et kui tahtsin kirpu kaldale tagasi saada, pidin paar korda seda enne edasi-tagasi kõigutama, et tamiil käeulatusse tuleks. Ritv käis pidevalt peakohal okstes ja ilmselt oli ainult aja küsimus, kus tamiil kuhugi kinni ennast oleks sättinud. Mingi ime läbi sain aga õhtu jooksul puudesse kinni jäänud rakendused alati vabaks tagasi. 

Ei lasknud ennast raskustest häirida. Segasin sööda ja asusin püüdma. Pikalt ei lastud tühje triive teha, kui esimene märguanne korgi kaudu minuni saadeti. Peagi esimene särg ka otsa jäi. See oli sürrealistlik, kuidas ma teda kaldale “aitasin”. Ikka õõtsutades – kala enda poole, siis jõe poole tagasi, siis uuesti… 🙂  Aga kätte ma ta sain ja vaikselt hakkas asi käppa saama. Järgmised kalad tulid kaldale juba lihtsamini. Aega kulus iga kala välja võtmisele, aga kuhu mul kiiret…

Peagi esimene vimb otsa tuli ja pakkus järgmise katsumuse. Särje tõstad ju üles ning õõtsutad, vimba aga ei tõsta. Väsitasin teda siis pikalt ja üritasin nii kaugele kui sain talle vastu minna. No ei ulata. Panin ridva käest ja läksin otsisin pikema toki. Vimb oli nii väsinud, et kogu selle otsimise aja lihtsalt lebas vee peal. Paarimeetrine tokk käes, udjasin sellega tamiili endani ja sikutasin kala välja.

Järgnes särjeparaad. Kella kuue paiku teine vimb ja sarnane protseduur. See läks juba kiiremini. Ja jälle särjed. Neil tundus isu ikka röögatu olevat. Võtsid nii vaiksest veest, kui ka voolu servast.

Mingi aeg kolmas vimb korraks otsa sai, kuid ära kukkus. Käima vimmaparve aga ei saanudki. Kõik vaid üksikud võtud … Tundus, et sööt neid kinni ei hoidnud. Särge aga küll.

Poole kaheksast pani lõpuks särg ka suu kinni ja tulin tulema. 58 särge, 2 vimba. Läksivad kõik tagasi ujuma… Oli päris aktiivne püük olnud. Hakkab vist vaikselt looma.

Käsikaga täna kirpe vahetama ei hakanud. Kõik kalad  tulid hõbedase marmõssiga.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply