Rain

Vigala jõel, 18. aprill 2022

Võtsin esmaspäeva vabaks. Ammu pole puhanud, seda enam kevad kutsub hirmsasti vee äärde. Plaan oligi terve päeva käsiõngega vehkida, päikest näkku saada, kopse hapnikuga täita. Hommikul varakult siiski minna ei tahtnud. Niikunii kala hommikul veel eriti ei liigu ja külmetamise isu ka polnud. Seitsmest ajasin kargud alla ja tund hiljem sättisin minekule.

Samasse kohta kus päev varem. Ilm oli mõnus. Lubas pea 14 kraadi sooja ja nõrka loode tuult. Seal kohas püüdmiseks ideaalne päevitamise ilm. Veetase ka vaikselt kukub, nii kümme sentimeetrit päevas. See tähendas et kallas on endiselt vee all ja seetõttu võtsin sae ka kaasa. Auto pargitud, tatsasin rõõmsal sammul üle pika heinamaa.

Kohale jõudes ootas ees tühi jõekallas. Mõlemal pool. Panin oma varustuse maha ja kukkusin saagi ekspluateerima. Otsustasin, et samas kohas püüdmiseks, peab pea kohal olema avaram vaatepilt. Viis minuti ragistamist ja püügiplats sai missugune. Isegi tervet leppa polnud vaja maha võtta, piisas paarist oksakärpest. Seejärel juba sööt sisse ja püüdma.

Kas oli tegemist külma hommiku tagajärgedega, või sellest et olin ragistanud võsas nagu elevant portselanipoes… igal-juhul valitses mõnda aega vee all vaikus. Tasapisi tekkis päevasooja juurde ja vee all alustati hommikuse liikumisega. Esiti üsna uimaselt.

Püüdsin lõunani hõbedase kirbuga ja kuigi ketti miskit ei tulnud, siis paarkümmend särge jõudis selle ajaga sumpa küll. Vimbasid siiski mitte. Ka mitte mõnda kindlat vimma võttu.

Lõunast vahetasin kirbu kuldse diskopalli vastu ja kas oli nüüd see põhjuseks või hoopis vee soojenemine päikese käes, igaljuhul läks järsku meeletuks särje kakkumiseks. Praktiliselt üle ühe triivi ronis särg otsa. Sort servast serva… Poolteist tundi vehkisin kaikaga kui meeletu ja otsustasin seejärel et aitab! Tegin veerand tundi pausi, lootuses et kalaparv läheb edasi. Aga kus sa sellega, selmet edasi rännata, oli noid veel rohkem kokku kogunenud ja nii tõsteti võtutempo kaks korda kiiremaks. Triiv ja kala. Triiv ja kala.

Nuta või naera. Igav ei ole, kala tuleb, aga tüütult palju ja lisaks valet sorti kah veel. Ei aidanud voolu seest püüdmine, ka seal olid nad hakkamas. Tavatrassile polnud mõtet korki üldse saata… Ainukene mis vähegi lasi korgil allavoolu kulgeda, oli pidurdamata laskumine. Nii kui hoogu vähegi korgil maha tõmbasin, või veel hullem selle voolus hoopis paigale jätsin, nii kohe ka kirbule tuul alla tehti.

Päev kulges vaikselt õhtasse raugematu võtu saatel. Alles kell viis, kui mul juba isu täis oli ja nii peibutussööt kui ka kärbsevastsed otsakorral, otsustas vimb saabuda. Kolm vimba väikeste vahedega, enne kui mul peibutus täiesti otsa sai. Pool tundi hiljem lõppes ka kärbsevastsete varu. Särgede õgardlus oli oma töö teinud.

Pool seitse tulin koju ära. Sumbatäis kalu (228 särge ja 3 vimba) said tagasi oma loomulikku keskkonda. Päev tervikuna aga osutus uskumatult sportlikuks – kaikaga vehkimist oli enam kui küll. Lisaks sai ohtralt D vitamiini manustatud. Mõnus!

Veeolud on veel liialt kõrged. Kasari on langenud +112 peale. Huvitaval kombel on Vigala haru vool oluliselt tugevam kui Velise oma. Velise veetemperatuur on juba 7.5, samas kui Kasari oma 6.5. Vigala ja Teenuse haru peavad siis jahedamad olema, kui Velise oma. Pagan, et nad seda ilmateenistuse andurit juba korda ei saa. Hakka või ise veetemperatuuri mõõtma.

PS! Päeva jooksul käis teisel kaldal ka neli meest püüdma. Üks sai samamoodi särje käima – too püüdis nukist ja Velise poolsest servast. Teised sammusid pettunult minema.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply