Rain

Vigalal ja Velisel, 22-23. aprill 2022

Ain hakkas juba nädala alguses vimmapüügi plaane seadma. Kuna mul pidi pere linna jääma ja ise tulin töö asjus Pärnust  maale sedapuhku juba reede lõuna paiku, siis kokkulepitud plaan sai kaheosaline. Reede õhtu + laupäeva päev. Esimene päev planeerisime kindla peale minekut ja kui see läheb korda siis teine osa juba midagi uut.

Seega alustuseks jõgede risti. Kella neljaks olime reede õhtul platsis. Nädala jooksul oli vesi üsna vähe kukkunud. Kuna andur Vigala jõel endiselt ei tööta, siis minu tonkavaiade süsteem arvas veetaseme +110-115 kanti olevat. Seega suhteliselt kõrge ja tähendas kummikutes vees püüki. Samas Velise oli juba päris kõvasti oma veetaset kukutanud ja temperatuuri lausa +10 peale tõstnud.

Ristis olid meie kohad loomulikult hõivatud ja nii võtsime ennast allavoolu oleva kalda peale, samasse tsooni. Naabritel oli päeva jooksul särge tulnud ja ka üks vimb oma tee sumpa leidnud. Teine kallas oli suht samas taktis toimetanud. Ain võttis lõigu alumise otsa ja mina olin temast ülesvoolu puude all, kus ridv pidevalt oksasid peksis.

Kaua ei pidanud kannatama, kui esimesed märguanded (kuldne marmõss) vimma olemasolust märku andsid. Kala aga ennast kätte ei tahtnud anda ja vajas pikemat meelitamist. Lõpuks ilmselt talle piisavalt kaua närvidele käisin… tuli teine järjekorrast teise mätta eest. Väljavõtmine oli kunstiteos omaette. Üks jätk ridvast sisse, õng seejärel suunaga seljataha metsa ja siis kuidagi mingi tokiga, mille Ain abiks oli toonud, udjasin tamiili käeulatusse. Päris pikalt pidi vaeva nägema.

Järgmine kala tuli juba Aini jalge eest. Ütlesin talle et ta püüab liiga kaugelt ja sikutasin jalge eest vimma välja. Harjutamine teeb teatavasti meistriks ja nii kulus selle kala välja võtmiseks poole vähem aega. Kolmas ja neljas kala kiirendasid seda protsessi veelgi.

Peale neljandat hakkasid naabrid lahkuma ja kolisime Ainiga nende kohtadele. Kell oli viie kandis ja kala tegi kenakese võtulaine. Poole tunnise. Sain mõned veel sumpa juurde. Särge ka sekka. Tuli umbes poole kuueni ja siis tegi väikese pausi, et kella kuue paiku uuesti edasi jätkata. Tundus, et seekorda toimis shokolaadi trapper kenasti, kui võtma hakkas siis parv ka alla jäi.

Kogu õhtu oli üsna meeleolukas. Kala tuli, mitte küll ketti, aga siiski üsna sageli. Ühe vimma kohta keskmiselt 2-3 särge ka veel sekka. Noid lugeda seekord ei viitsinud… Vimma puhul toimis seekord ülihästi teine mätas ja selle kohal jõuline pidurdamine. Ainil seevastu tundus kaldaääre alune toimivat.

Igaljuhul oli kella poole üheksa paiku lõpetades meil vimma sikutamisest juba kergelt isu täis. No vähemalt mul küll. Skoor jäi seekord 19:6 minu kasuks. Särgesid ei arvestatud. Ain pidi kogu selle krempli veel autoni lohistama, Seekord pidi tulema mullamaitseline kuivatatud vimb 🙂

Kuna teisel kaldal Velise poolel, tundus ka tegevust jaguvat, siis tegime teise päeva plaaniks Velise uute kohtade avastamise.

Teine päev algas suhteliselt hilja. Õhtune saun ja hilisem kangem kraam lubas meil kohvimasina käima lükata alles kella kaheksast. Aga ega meil kiiret polnud ka.

Kui reede oli vähese põhjakaare tuulega, siis laupäeval lubas tugevat tuult ja kerget vihma. Seda teist meil küll päeva jooksul näha ei õnnestunud, aga hea mees seegi kes lubab… Samas tuul oli tõesti vilu.

Sättisime ennast Vängla paisust allavoolu. Esmalt jõe vasakule kaldale, kuid peale härrasmeestega vestlemist vahetasime poolt. Parkisime auto tee lõppu ja vantsisime pisut veel edasi, paika kus käredam ala vahetus pisut sügavama ja aeglasema vaoga.

Jõe see lõik ise valmistas mulle kerge pettumuse. Vaikselt tagasivoolu alalt kala jahtimine osutus igavamaks tegevuseks kui ma ootasin. Kork hulpis ühe koha peal ja minu pea ei tahtnud kinni võtta, kuidas sellises olukorras korki pidurdama peaks 🙂

Aga Ainile see sobis. Tõsi esimese vimma sain mina, kuid nende tingimustega kohanes Ain paremini. Peagi ta viigistas. Seejärel vahetasime paika ja lisasime veel kumbki ühe juurde. Selles paigas oli vähemalt voolu, kuid tugev põhjatuul tegi mängitamise päris keeruliseks.

Kolmandas paigas, mille ette võtsime ei saanud me midagi. Selles kohas oli jõe sügavam vagu ridvaulatuse piiri peal ja korgi mängitamine kalale isuäratavalt ei toiminud. Tulime seejärel tagasi algusesse…

Vahepeal muutus pilves ilm päikesesäravaks rannailmaks. Ain meelitas veel ühe vimma välja ja kui ma samas tsoonis proovisin…sain kogu oma rakendusest lahti. Eile õnge kokku pannes märkasin küll, et pealiinil on ridvatipu juures sõlm. Mõtlesin, et eks ma mingi aeg siis vahetan pealiini kinni … ja ühel hetkel oli kirp põhjas ja sikutamise peale liin sellest sõlmest ka katkes. Kuidas see kõlaski – ära lükka tänaseid toimetamisi homse varna…

Uut rakendust sidudes leidis Ain neljandast paigast vimma üles. Istus kala üsna meie kaldas, paari meetri kaugusel vaid. Naljakas oli rakendust sidudes vaadata, kui mees kaheksameetrise kaikaga oma enda jalge eest püüdis. Aga toimis. Kolm vimba tulid järjest.

Sain oma ridva ka töökorda ja liitusin viimase võtulainega, enne kui lõunane paus peale tuli. Alustuseks panin hõbedase kirbu otsa, kuid see osutus pettumuseks. Seejärel juba kuldne marmõss ja sain ka kaks kala. Edasi oli oli juba päris siesta. Püügikohas meile tuult peale ei puhunud, päike säras näkku ja küllili asendid olid selle olukorra loomulikuks tulemuseks.

Poole kolmeni päevitasime ja tulime seejärel D vitamiinide üleküllusest uimastatult minema. Ainil tulemuseks seekord kuus vimba (ta vist ei tunnista teisi numbreid), mul vaid neli.

Püügikoht ise mind vist tagasi ei kutsu. Liiga majade ligi, liialt aeglane vool. Teiste sõnadega, uimaseks tegev püügiviis 🙂  Aga vahelduseks sobis küll.

PS! Päeva jooksul tuli kolm vimba majaaluse tonka otsa. Vigala all oli ka hommikul kolm autot, aga õhtuks oli plats puhas.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply