Rain

Viimane Lappi püügipäev, 28. august 2021

Kolm nädalat Lappit saigi laupäevaga läbi. Võtsin viimasest päevast veel kõik mida võtta andis, et midagi kripeldama ei jääks ja kokkuvõtvalt oli täitsa tipp-topp püügipäevake. Justkui lõppakordiks.

Hommikune esimene tiir läks nullitamise tähe all. Tegin selle täispikkuses, kuni kärestike alla välja. Ilm oli algusest peale päikeseline ja soe, üsna suvine sõudmine. Mõnus oli olla, kuid kala ennast ei näidanud.

Peale tiiru pakkus Mark mulle proovimiseks oma kajaloodi. Hea meelega kasutasin võimaluse ära – tahtsin sellega enne minekut ühe tiiru ära teha, et siis on lihtsam järgmine aasta otsustada, kas võtta enda oma kaasa või mitte. Panime Ti seadme, ehk siis täpselt sama mis mul endal, koos lisavarustusega paati ja suundusin Tupo jõe auku. Plaan oli kogu trass läbi sõita, et lihasmälule elektroonilist kinnitust, sügavuste ja rantide kohta saada. Ehk siis meelega sama rada, mida üldjuhul läbin.

Seadmete üleküllus väikeses paadis tekitab küll ebamugavust, aga kuidagi mahtusime paati ära ja eemaldatav andur sai sõudmise alustades ka parda külge kenasti paika. Tulin üsna täpselt Tupo jõe augu peale ja kammisin seda ristipidi läbi, et üles leida selle sügavaim süvis. Nina samal ajal ekraanis kinni, imetledes aegajalt sinna tekkivaid “kaari”, korraga kärr. Punase jässe otsa, mis ajutiselt oli saanud vasakult kolmanda positsiooni, sest äärmisele panin peremehe antud kolli landi.

Nina ekraanilt tõstes toimetasin paadi kiirelt voolu ja korjasin ridvad välja. Teine pool mässas ja hüples veepinna kohal, reetes et tegemist pole maailma suurima isendiga. Aga selle eest ühe aktiivseima, sest olles koos kärestiku kõrvalt alla tulnud, võitles too paadi juures nii metsikult, et lõpuks suundusin aerude abil rootsi saarele, kala väsitama ja vabastama. Oli selline 4+ kilone. Vabastamise ajal, pimesi vabadusse sööstes, jooksis lõhe ennast Marki paadi alla kinni, nii et pidin teda veel korra aitama.