Rain

Võtu devalveerumine, 25. august 2018

Viimane päev sai alustatud tavalisel ajal. Ikka pool kaheksa üles ja kell kaheksa juba veele. Super püügiilm väljas – soe ja tuuletu, täiesti pilves. Selleks ajaks kui ma platsi jõudsin olid paremad positsioonid juba hõivatud. Tamuril lisaks ka esimene kala juba käes ning uuesti vee peal.

Jätsin otsa eilsed landid – punane suur edi, punane edi, fosfor edi ja puna-must lilly väiksem versioon – ja vajusin oma rannast paadiga lahti. Teised olid tupo jõe suudmes, nii otsustasin sinna mitte minna. Tiksusin unesegase peaga maja juurest Jaanuse vaoni välja ja vasak suure ediga varustatud lant pani võnkuma. Kulunud polnud vist 5 minutitki. Ilmselgelt oli mu reaktsioon sellisele stardile liialt aeglane. Sain ridva paindesse küll ja ka paar sekundit kärri, aga siis võttis maad vaikus. Põhimõtteliselt olin peale seda ärkvel:-)

Teine tiir juba tupo jõe suudmest. Selle reisiga see auk kuidagi väga meeldima hakanud ja nii kammisin seda regulaarselt erinevaid liine pidi läbi.  Unto sõnutsi on augu esimeses osas olevad kaks suurt kivitagust parimad paigad, mul aga lõhe võtud pigem augu teisest poolest. Seegi kord, olles tõmmanud paadi risti kaldaga, just augu lõpus olevate kuuskede kohal, sain paadile vaevu kiiruse üles kui see sama suure punase edi ritv uuesti vajus.

Seekord järgnes koheselt ka lendurite paraad. Kala pani hooga üle kõikide teiste liinide, olles rohkem õhus kui vees. Ühe teise landi suutis niimoodi oma liinile kaasa võtta. Takistuseks see ei osutunud, mingi hetk väsitamise käigus õnnestus lant vabastada.

Vajusime lõhega pea Iivika kivini välja, enne kui kala käega välja sai võetud. Neljas kala sellelt reisilt tupo jõe august … Musi-kalli ja head teed soovid peale kauba ning alla kahene koll läks vette tagasi.
Uuele tiirule. Uuesti tupo jõe väravatest alla, sügavik risti põiki läbi, seejärel kuuskede juurest alates risti üle jõe ja soome äärt pidi Jaanuse vao ees/kõrval oleva kivini. Tarvi tuli samal ajal minu selja tagant, aga peale tupo jõe auku kaldus rootsi randa ja nii juhtusime korraga Jaanuse vao juures kokku saama. Sisuliselt olid paadid 15 meetri kaugusel teine teisest, täiesti kõrvuti.

Maade jagamine jäi seekord ära, ühel hetkel lihtsalt minu lilly kellegi poolt endale haarati ja nii läks mul kiireks. Tavaliselt tõmban ma sellises kohas paadi rootsi ranna poole, seekord sinna ei saanud – üle teise paadi liinide ju ei tõmba. Nii vajutasin aerudega ennast soome ranna poole. Kärr jäi kenasti kestma ja ranna lähedal sain paadi juba kalast allavoolu. Kõik oli kontrolli all, välja arvatud see, et mingi hetk pidin ridva korraks kätte võtma ja teiste ritvade kokku kerimiseks panin hiljem selle ridva ühte keskmistest hoidjatest tagasi.

Sain kaks ritva kokku, kui keegi kes ennast veel kordagi polnud näidanud, tegi kaks korraliku tõmmet ja hetk hiljem vabanes ritv pinge alt. Krt. See ajas vanduma. Tittilohile iseloomulikke hüppamisi ja kargamisi polnud, samas pikka sööstu ka kala ei teinud ja üsna taltsalt paadile oli järgnenud. Kahtlused jäid hinge. Oli siis suurem või mitte…

Terve järgmine tiir vandusin tulist ja kurja. Oleks vist pidanud randa välja aerutama, siis poleks jäänud kala paadile nii lähedale ja ka teise ridvaga rahmeldamine poleks seganud. Vandudes jõudsin enamvähem samasse kohata tagasi, kui suur punane edi pani hooga paindesse. Juba kolmandat korda sel hommikul. Hetk hiljem läks jälle õhutsirkuseks.

Seekord sai kala kenasti ära väsitatud ja eelmisest “minekust” tingitud nördimusest võtsin selle ka ära (1.8 kilone). Päike oli juba korralikult paistmas, kell 11 ka juba, nii et aeg oli teenitud puhkusele minna. Lisaks tundus juba kergelt imelik lõhepüük kus iga poole tunnise laskumisega ühe kala otsa saab. Võtu devalveerimine ja selle ootuse langus olid ilmselgelt tunda andmas.

Lõunast tõusis tuul mis kestis õhtuni välja. Selline korralik burgaa, nii et paadid ilma aerutamata vastu voolu kippusid minema. Kõik tulid maha ära. Tarvi oli saanud ühe 6+ kilose marjakala sügava pealt, peale esimest kollast rootsi maja. Ma endiselt sinna lõigule ei kipu minema …. Tamuril veel üks väike lõhe. Teistel null.

Kella kaheksa paiku hakkas tuul vaikselt raugema, andes võimaluse pooleteiseks tunniks õhtuseks tiiruks. Lante ei vahetanud. Võttu ei saanud. Keegi ei saanud peale Bonderi paadi, mis tõi reisi lõpetuseks täpselt mõõdus kala ära. Kolmanda sellesse paatkonda.

Hommikul kell 9 pidime laeva peale startima. Bonderi seltskond lahkus juba kella 5 paiku, neil laev varem läks. Eilne äraminek jäi mulle aga ikka tugevalt hinge ja nii läksin veel enne minekut kaheks tunniks jõe peale. Kell 6 alustasin.

Väljas korralik udu. Sooja kaheksa kraadi ja kergelt vilud tuuleiilid aegajalt endast märku hakkasid andma. Lante vahetama ei hakanud, eilse tumeda ilma järgi oleksid nad udusesse hommikusse pidanud sobima küll.

Esimene tiir tuli väga konarlik. Ei leidnud udus õiget liini, läbi “väravate” üles ja nii sattusin jõel augu kohta siis kui pool headest kividest juba selja taga. Teine tiir tuli juba paremini, sest tuul peksis udu minema ja võlus päikese välja. Mis viga nii jõel kohta üles leida. Triiv kulges välja kuni Jaanuse majani, kui korraga kaks edi keskmist lanti omavahel jõkke enam ära ei mahtunud. Kerkival tuulel oli siin kindlasti oma osa. Aga võib-olla ka minu hommikuses uimasuses.

Harutasin pusa lahti ja kiirustasin siis veel viimasele poolikule tiirule kuid peale ühe harjuse võtu tupo jõe august mingeid muid elumärke ei saanud. Sellega oli reis ka ühel pool.

Tagasiteel vaatasime Kukkolakoskis kuidas siiga kahvati. Järjest – kolm tõmmet, kolm kala. Tõsi väikesed. Päris kõva andmine käis.

Kokkuvõtvalt selle aasta augusti reisist

Pole nagu põhjust joriseda. Suur külmakast sai lõhefileed ja harjuseid ääreni täis topitud. Rohkem poleks sinna midagi mahtunud. Kuna tittilohid tulid see aasta jõkke pea kuu hiljem kui tavaliselt, siis kala ka üsna hele ning liha kena punane. Üks korralik 7.4 kilone konkslõug polnud tulemuse mõttes ju ka paha kala. Ja actionit ning kala sai saadud pea iga päev. Sellised aastaid palju just pole olnud.

Närima jäi aga kaks asja. Esiteks, mis värk nende emastega ikkagi oli. Kus need siis olid? Unto arvas, et isaseid liiga palju jões ja need emaste eest landid ära haaravad. Ilmselt oleks taktikaliselt pidanud rohkem kärestike kõrvalt ja alt proovima, aga see rohuga tegelemine käis nii kõvasti närvidele, et läksin lihtsama vastupanu teed. Nädala teises osas sinna enam üldse ei viitsinud minna.

Teiseks jättis sortimendi suurus ikka soovida. Saan aru küll, et söögiks 1-3 kilosed kõige paremad, kuid püügimõttes tahaks ikka suuremaid ridva otsas tunda.

Positiivse poole pealt jääb veel meelde see, et tupo jõe auguga sai lõpuks sina peale saadud. Kulus selleks ikka päris mitu aastat. Sama lugu ka nn Jaanuse vaoga, mida olen edutult eelmistel kordadel “kündnud” ja nüüd vist sain nõksule pihta.

Päikeselise ilma jaoks sobivaid lante seekord ei leidnudki. Pilves ilma puhuks aga sobis ülihästi viimase päeva nelik – suur punane edi, punane edi, fosfori otsaga punane edi ja must-punane väike lilly. Nagu liiga palju edisid:-), aga actionit sai nendega küll. Pettumuse valmistas endine lemmik poppeli – vanasti sai neid ikka iga triiv veetud, selle nädala teises pooles aga loobusin neist üldse. Ei olnud vist nende aasta. Tegijaim lant (ja mitte ainult minul vaid ka teistel) oli punane edi, roheliste triipudega.

Järgmiseks aastaks sai mökki jälle kinni pandud. Siis saab olema 1 nädal juulit ja 2 nädalat augustit. Selleks aastaks siis lõhega ühel pool.

About the author

Related Posts

Leave a Reply

Leave a Reply